Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ho 9:10-17
Truudusetu Iisraeli karistus10Ma leidsin Iisraeli nagu viinamarjad kõrbes; nagu esimesed marjad noorel viigipuul, nõnda leidsin teie vanemad. Aga nad tulid Baal-Peori, pühendasid endid Häbile ja muutusid põlastusväärseiks nagu see, keda nad armastasid.
11Efraim - linnuna lendab ära nende au, enam ei ole sünnitust, rasedust ega eostust.
12Ja kuigi nad kasvataksid oma lapsed suureks, teen mina nad lastetuks, inimestest lahti. Tõesti, häda neile, kui ma neist eemaldun!
13Efraim, nagu ma näen, on palmiks, mis on istutatud vainule; aga Efraim peab viima oma lapsed tapja kätte.
14Anna neile, Issand, mida sa pidid andma: anna neile viljatu rüpp ja kuivetunud rinnad!
15Kõik nende kurjus on Gilgalis, seal hakkasin ma neid vihkama. Nende kurjade tegude pärast ajan ma nad ära oma kojast. Ma ei armasta neid enam: kõik nende vürstid on tõrksad.
16Efraim lüüakse maha, nende juur kuivab, nad ei kanna vilja. Kui nad siiski sünnitaksid, surmaksin mina nende kalli ihuvilja.
17Minu Jumal hülgab nad, sest nad ei kuula teda. Neist saavad põgenikud paganate seas.
Jumala prohvetina ei kartnud Hoosea suud avada. Ka tema valus abielukogemus ei suutnud teda eralduma panna, vaid pigem andma kartmatult tunnistust Iisraeli abielurikkumisega sarnanevast käitumisest.
Siinkohal avatakse meie ees Hoosea ja Jumala kahekõne (s 10-14). Jumala sõnade teravus Hooseale 10 salmis, annab tunnistust Tema armastuse sügavatest juurtest oma rahva vastu. Kujutle seda hardust ja armastust, mida tunneb aednik, kui ta näeb esimesi vilju puudel, mida ta on istutanud ja hooldanud. Või kõrberänduri rõõmu, kes leiab marju, mis kustutavad ta janu. Samas osutab see ka rahva sõnakuulmatuse juurte sügavusele Baal Peoris. Marjad, mida Jumal armastas, osutusid kõlbmatuks- Iisrael ei hoolinud Jumala armastusest. Pilt viljatuks kuivanud tõotusest (s 14) kajab vastu ka Hoosea vastuses, kui ta pühalikult kinnitab Jumala kohtuotsust.
Millsed on meie isiklikud dialoogid Jumalaga? Kas oleme olnud valmis kuulama Tema kirgliku armastuse, aga ka kohtumõistmise sõnu, ning kuidas oleme neile vastanud? Kui Jumal varub kohtumõistmise nende jaoks, kes meie praeguses maailmas kiusavad taga kristlasi, kuidas vaatab Ta siis sellele, kui kogudus ei tee palveid nende eest, kes on vangis või näljas?
Hoosea raamatu 10. peatükk teeb väga selgeks, et hävitus ja kohtumõistmine tuleb rahva peale vältimatult, Iisraeli patu tagajärjena. Gibea mainimine (Ho 10:9) oli meenutus rahva pahelisest käitumisest, mis nii sageli rikkus nende kui Jumala “valitud rahva” reputatsiooni. Nii 9. kui 10. peatükis on tunda eksimatut reaalse hävituse hõngu, mis tihkub võõrastest tõdedest, mille rahvas on omaks võtnud, kuid mis on tapnud Jumala antud põhimõtete seemned nende südames (vt Ho 10:4, kus mainitakse “mürgirohtu”). Jumal kuulutab kohut nende vaimsele mandumisele Peetelis, kus oleks pidanud olema Iisraeli jumalateenimise keskus (Ho 10:15).
Ükski inimene ei saa patustada lõpmatuseni ning on ekslik arvata, et armuline Jumal ei jäta mind maha. Jumal ei jäta, aga inimese patud viivad ta Jumala kaitsvast armust eemale.
Ometi tõuseb kõigi nende endisest aust ja tõotustest tagasilangemise ja valitseva moraalse kaose piltide taustal esile ikkagi veel lootusega antud kutse meeleparandusele: “Külvake enestele õiguseks, lõigake vastavalt vagadusele; rajage enestele uudismaad, sest aeg on otsida Issandat, kuni ta tuleb ja õpetab teile õigust!” (Ho 10:12.)
Kas leiame siit paralleele enda koguduse olukorraga täna? Millised on need Jumala tõdedega võistlevad kaasaja “väärtused”? Kuidas ohustavad nad koguduse missiooni? Ja kuidas peaksime muutma oma palveid…?
Selle kommentaari autor: APÜ