Tänases, raskelt tabavas kirjakohas, kutsub Paulus kogudust üles kehtestama meetmeid moraalse  rikutuse suhtes koguduses, mis hämmastas isegi väljapool olijaid, hoolimata Korintose linna üldiselt madalast moraalsest tasemest. Enamgi veel - kohalikud usklikud olid uhked oma radikaalse tolerantsuse üle, mis võimaldas kogu olukorral jätkuda. Toleratns on üks peamisi voorusi mida kaasaja demokraatilkes ühiskondades austatakse. Ometi hoiatab nt kirjanik Somerset Maugham, et mõnikord võib tolerants olla vaid peitenimi ükskõiksusele, mis annab märku puudulikust veendumusest (A Writer’s Notebook, 1896).

Paulus kutsub Korintose usklikke üles kindlaks jääma ning käsitlema tekkinud olukorda, mitte aga lubama taolisel mädanemisel jätkuda - näiteks hirmust saada kritiseeritud kindlate põhimõtete pärast.

Teades, kui raske see on, viib Paulus oma lugejad korraks tagasi nende usu juurte juurde Vanas Testamendis. Samamoodi kui Jeesus hoiatas oma jüngreid variseride haputaigna eest (Mt 16:6), osutab Paulus nüüd korintlastele Paasapühade poole (s 6,7), kus oma majade igasugusest pärmist puhastamise sümboolne akt oli pühade tõeliseks alguseks (2Ms 12:5). Iga juudist usklik sai sellest paralleelist aru.  Paulus oli sellest ka varem kirjutanud (s 9),  kuid kogudus oli sellest valesti aru saanud arvates, et neil ei tohi olla mingit kokkupuudet neid ümbritseva patuse maailmaga - mis on reaalselt võimatu. Seekord nimetab Paulus üksikajaliselt patte (s 11), mis on otsekui vaimse pärmi erinevad vormid ning mis Jumala rahval tuleb Jumala hoonest (kogudusest) kõrvaldada.

See on radikaalne üleskutse tegutsemiseks - ütleb ju Paulus “Heitke kuri enese keskelt välja!”(s 13). Mitmes maailma paigas oleks seda käsku väga keeruline täide viia ümbritseva sekulaarse kogukonna vaenulikkuse tõttu. Siiski on see ka meie ajal eluliselt tähtis sõnum.