Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mt 26:36-46
Jeesus palvetab Ketsemanis36Siis Jeesus tuli koos nendega paika, mida hüütakse Ketsemaniks, ja ütles jüngritele: „Istuge siin, kuni ma lähen ja palvetan seal!”
37Ja ta võttis enesega kaasa Peetruse ja kaks Sebedeuse poega ning muutus kurvaks ja tundis ahastust.
38Siis ta ütles neile: „Mu hing on väga kurb surmani. Jääge siia ja valvake koos minuga!”
39Ja ta läks pisut eemale, langes silmili maha ja palvetas: „Minu Isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust! Ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu sina!”
40Ja Jeesus tuli jüngrite juurde ja leidis nad magamast ning ütles Peetrusele: „Niisiis te ei jaksanud ühtainustki tundi koos minuga valvata?
41Valvake ja palvetage, et te ei satuks kiusatusse! Vaim on küll valmis, aga liha on nõder.”
42Ta läks teist korda ära ja palvetas: „Minu Isa, kui see ei saa mööda minna nii, et ma sellest ei joo, siis sündigu sinu tahtmine!”
43Ja kui ta tuli tagasi, leidis ta jüngrid taas magamast, sest nende silmad olid rasked unest.
44Ja ta jättis nad sinna ning läks jälle ära ja palvetas kolmandat korda, lausudes uuesti needsamad sõnad.
45Siis Jeesus tuli jüngrite juurde ja ütles neile: „Teie aina magate ja puhkate! Vaata, tund on lähedal ja Inimese Poeg antakse patuste kätte!
46Tõuske üles, läki! Ennäe, mu äraandja on lähedal!”
Ükski inimene ei suuda hoomata Jeesuse emotsioonide sügavust ja keerukust neil viimastel tundidel enne ees ootavat kohutavat katsumust. Vaatamata jüngrite hiljutistele headele kavatsustele (s 35) varjutab kogu stseeni valusse mattev hüljatuse tunne.
Kaua aega tagasi, ühel kirkal päeval Galilea järve rannal, oli Jeesus kutsunud neid kolme kalameest järgima Teda. Nad tegid seda, kuid selles Jeruusalemmast väljapool olevas pimedas aias, oli Tema see, kes meeleheitlikult vajas nüüd neid, ning nemad vedasid Teda alt.
Me kõik hülgame Jeesuse ühel või teisel hetkel, kuid see ei tähenda veel kõige lõppu, nagu ei tähendanud ka jüngrite jaoks. Jüngrid ei mõistnud, mida tähendasid Jeesuse ahastavad sõnad ja sammud - Jeesuse kannatlikkus ja ustavus ei sõltu kunagi meie arusaamisest. Jah, jüngrid põgenesid, kuid peale ülestõusmist kohtub Jeesus nendega uuesti ning läkitab nad välja kogu maailma (Mt 28:16-20). Kui meie oleme läbinud oma kriisi, kohtab Ta alati meid uuesti, pakkudes veel ühe võimaluse järgida Teda.
Jeesust saab hüljata väga mitmel viisil. Üksikisikud ja kogudused teevad seda ikka ja jälle, igal ajastul. Teadlik reetmine on aga vaid üks ilmsetest viisidest. Kõige raskemini tuvastatav hülgamise vorm on peidus meis enestes - see on apaatia, vaimne uinumine oma elu kõige kriitilisematel hetkedel, ohtlikus teadmatuses asjaolust, et kogu meie jüngriks olemine on hävimise piiril. Just sellepärast käsib Jeesus meil ärkvel olla, valvata ja palvetada, et me ei satuks kiusatusse (s 41).
Kui meie usku ähvardavad katsumused, esitab Jeesuse teguviis Getsemanis meile väljakutse võidelda Jumala tahtes püsimise eest nii, nagu tegi seda Tema; mõista ning aktsepteerida seda, ning järgneda Talle isegi kui tee viib kannatusse ja valusse.
Dietrich Bonhoeffer, kelle kannatus ja surm on inspireerinud terveid põlvkondi, kirjutas natside vanglas keset ülekuulamisi selle laulu: “Kui karikas, mille mulle ulatad, on täidetud ääreni / kibeda kannatusega, mida pole võimalik mõista / siis võtan selle tänuga ja ilma värisemata / Su käest, mis nii imeliselt hea ja nii armastatud.“ (Dietrich Bonhoeffer, 1906–45, ‘By gracious powers so wonderfully sheltered’)
Selle kommentaari autor: John Harris