Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mt 26:57-68
Suurkohus kuulab Jeesust üle57Aga Jeesuse vangistajad viisid ta ülempreester Kaifase juurde, kuhu olid kogunenud kirjatundjad ja vanemad.
58Peetrus järgnes talle eemalt kuni ülempreestri õueni, läks sisse ja istus maha teenijate juurde, et näha, kuidas asi lõpeb.
59Aga ülempreestrid ja terve Suurkohus otsisid valetunnistust Jeesuse vastu, et teda surmata,
60ent ei leidnud, kuigi palju valetunnistajaid astus ette. Viimaks aga astusid ette kaks,
61kes ütlesid: „Tema on lausunud: „Ma võin Jumala templi lammutada ja kolme päevaga üles ehitada.””
62Siis ülempreester tõusis püsti ja ütles Jeesusele: „Kas sa ei vasta midagi selle kohta, mida need sinu vastu tunnistavad?”
63Aga Jeesus vaikis. Ja ülempreester ütles talle: „Ma vannutan sind elava Jumala ees, et sa meile ütleksid, kas sina oled Messias, Jumala Poeg?”
64Jeesus vastas talle: „Need on sinu sõnad. Ometi ütlen mina teile: Siitpeale te näete Inimese Poja istuvat Väe paremal käel ja tulevat taeva pilvedel.”
65Siis ülempreester käristas oma rõivad lõhki ja ütles: „Ta on teotanud pühadust! Mis tunnistajaid meil veel on vaja! Vaata, nüüd te olete ise kuulnud pühaduseteotust!
66Mis teie arvate?” Aga nemad kostsid: „Tal on surmasüü!”
67Siis nad sülitasid Jeesusele näkku ja peksid teda rusikatega, mõned aga lõid teda kepiga
68ja ütlesid: „Ütle meile prohveti viisil, Messias, kes see on, kes sind lõi?”
Võimul olevad religioossed juhid polnud huvitatud tõest, vaid eelkõige sellest, et eemaldada ähvardav oht nende autoriteedile. Evangelist Matteuse eesmärk on esile tuua nende pahatathlikkus ning hoolimatus tõe ja õigluse suhtes. Ka kaasajal on ebaõiglus sama laialt levimas, seda isegi kohtusüsteemides. Avaliku tähelepanu alt väljapoole jäävates kohtuasjades kannatavad vähemusgrupid igapäevaselt ebaõigluse käes ja seda mitte ainult diktaatorlikes riikides vaid ka lääne demokraatia tingimustes. Isegi kirik võib käituda ebaõiglaselt, ning samamoodi kui juutide ülemkohus, põhjendada oma tegusid näiliselt austusväärsete teoloogiliste argumentidega.
Jeesus seisis üksinda selle vaenuliku kohtu ees - kui võõras, tähtsusetu tõusik korratust ja mässumeelsest Galile piirkonnast, kui isehakanud prohvet ning religioosse süsteemi karm kriitik. Tema kasvav populaarsus lihtrahva keskel ja tema radikaalne õpetus olid jõudnud ka metropoli, Jeruusalemma. Tal oli ärritav potentsiaal kuulutada eriarvamust, mis rahvale meeldis ning seeläbi tekitada rahutusi Jeruusalemma kogunenud usklike keskel, mida religioossed juhid olid kõigi vahenditega nõus maha suruma selleks, et säilitada enda eelissseisund valitseva Rooma võimu ees.
Kristlased peaksid seda jätkuvalt meeles pidama ning tundma muret nähes vääraid arreteerimisi, vangistusi ja hukkamisi. Me peaksime olema valvel, ka siis kui ühiskonnas kasvav kuritegelikkus hakkab tingima kiireid ja kohustuslikke karistusi, mõistes, et taoline “kiire õiglus” võib tegelikult muutuda kurjuse ja ebaõigluse tööriistaks.
Ülemkohtu liikmeid ei saa selles loos välja vabandada otsekui oleksid nad olnud vaid etturid igavikulises plaanis. Igaüks neist tegi isikliku valiku ning on vastutav omaenda tegude eest. Laiemas plaanis aga tegutsesid nad selles kohtudraamas palju suuremas dimensioonis, kui ise seda üldse aimata oskasid. Nende ees seisis süütu Jumala Poeg, kelle nad surma mõistsid, mitte vaid nende endi isekate, jumalatute ja väikeste eesmärkide huvides, vaid selleks, et teenimatult kanda kogu maailma süü ja patu karistus.
Selle kommentaari autor: John Harris