Peetrus oli näinud Jeesust muutmise mäel (Mk 9:2) ning tunnistanud seal, et Jeesus oli Jumala Poeg (Mt 16:16), kuid ta ei suutnud mõista, et Jeesus pidi surema. Ei tema mõistus ega ka süda tulnud toime Jeesuse häbistava arreteerimise ning kohtummõistmisega. Peetruse hulljulge enesekindlus oli korraga kadunud. Varakiriku päevist pole ühtegi viidet, et Peetrus oleks kuidagi kergelt suhtunud oma julgesse väitesse, et ta jääb Jeesusele lojaalseks ka surma palge ees, ning sellele kohe järgnenud salgamisse, et ta ei tunnegi Jeesust.

Inimlikust vaatepunktist lähtudes, oleks igaüks meist  enda elu säästmiseks võinud valetada täpselt samamoodi kui tegi seda Peetrus; sügavamal tasandil saab seda sündmust aga mõista vaid arvestades seda, mis sündis neil päevil kui Matteuse evangeeliumi esmalt loeti. Tollaste lugejate jaoks ei olnud Peetrus lihtsal üks tegelane kogu loos, segadusse aetud ja illusioonide purunemist kogev jünger Jeesuse arreteerimise ööl. Vaid sel ajal tunti teda kui vaprat ja osavat kõnemeest, tervendajat ning austatud liidrit.

Matteuse kogukond oli juba kannatustes. Ilmselt oli Peetrus selleks ajaks keiser Nero poolt 64. aastal alustatud tagakiusu laines juba märtrina surnud. Neil ohtlikel aegadel olid kristlased igapäevaselt silmitsi ähvarduste, vangistuse, piinamiste ja surmaga ning mitmed salgasid siis oma usu. Ka tänapäeval elavad kristlased paljudes maailma paikades pidevas hirmus, meeleheites ning mõnedki neist salgavad oma Issanda. Kuidas siis meie, kes elame turvalistes kogukondades, julgeksime väita nagu Peetrus, et meie ei saa iialgi kuuluma salgajate sekka?

Kõikide tagakiusatud krisltaste jaoks täna, on Peetruse lugu julgustav. Me kõik veame oma Issandat alt, aga selline läbikukkumine ei ole iialgi kõige lõpp. Läbikukkumise teisel poolel on andestus (Jh 21:15-19) ning nende jaoks, kes peavad taluma tagakiusu, ka uued võimalused osutada julgust ja vaprust keset suuri ohte ning, mõne jaoks, jääda oma usus kindlaks ka surmahetkel.