Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Kr 13:1-7
Armastuse ülemlaul1Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus.
2Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi.
3Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi.
4Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople,
5ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha,
6tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle.
7Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike.
Oleme jõudnud kõige ülevama peatükini. Samas tuleb hoiduda kiusatusest lugeda seda piibliteksti lahus Korintose kontekstist ning sealsete kristlaste võitlustest, kellele Paulus kirjutab. Kuigi see tekst on võtnud teistsuguse kirjandusliku vormi, väljendab siiski iga armastuse kirjelduse lause, iga salm otseselt ka Pauluse muret lõhede suhtes Korintose usklike keskel.
Näeme selget seost nende teemadega juba peatüki avasalmides, kus räägitakse keelteannist ja porhvetiannist, kuid siis liigub jutt hoopis teisele tasandile. Paulus läheb otse probleemi südamesse osutades kõikide Vaimu andide tühjusele ja hävitavat mõjule, kui neid rakendatakse lahus armastusest ning kasutatakse võimu - ja prestiiživõitluse etturitena.
Kuigi Pauluse keskne mureküsimus on vaimuandide väärkasutamine, osutab ta samas väga selgelt, et on ka mitmesugust teoloogilist tedamist, mida saab kasutada eesmärgiga omada võimu inimeste üle ning upitada enda ego. Kõige rabavam väide selles peatükis on vahe praeguse teadmise, mis on poolik, ähmane ja lapsik, ning selle vahel mida näeme ja teame siis, kui loor eemaldatakse ning näeme täielikku reaalsust (s 9-12). Nii karismaatilise kui ka mitte karismaatilise traditsiooni poolel seisvad kristlased teeksid hästi, kui võtaksid seda hoiatust väga tõsiselt.
Lewis Smedes on öelnud, et korintlased arvasid, et igaüks võib armastada, kuid ainult väga erilised inimesed saavad rääkida keeltes või teada Jumala saladusi: Paulus teadis paremini. Täiesti “tavaline” inimene, keda on pannud tegutsema teise inimese vajadus, on Jumala silmis kõrgeimas klassis. Annid mis kellegi esile tõstavad on aga teisejärgulised.
Armastuse and on alati absuoluutne; kõik muu muutub ühel päeval tühiseks.
Selle kommentaari autor: David Smith