Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Kr 15:35-50
Kristuse surnuist ülestõusmise tähendusest35Nüüd aga küsib mõni: „Kuidas siis surnud üles äratatakse? Millise ihuga nad tulevad?”
36Rumal! See, mida sa külvad, ei saa elavaks, kui ta ei sure.
37Ja see, mida sa külvad - sa ei külva seda ihu, mis peab tõusma, vaid palja iva, olgu see siis nisu või mingi muu vili.
38Aga Jumal annab talle ihu, nõnda nagu ta on tahtnud, ning igale seemnele tema eriomase ihu.
39Kõik liha ei ole sama liha, vaid isesugune on inimese liha ja isesugune veiste liha, isesugune lindude ja isesugune kalade liha.
40On taevalikke ihusid ja maapealseid ihusid, kuid taevalike hiilgus on teistsugune kui maapealsete oma,
41isesugune on päikese kirkus ja isesugune kuu kirkus ja isesugune tähtede kirkus, sest ka täht erineb tähest kirkuse poolest.
42Nõnda on ka surnute ülestõusmine: kaduvuses külvatakse, kadumatuses äratatakse üles,
43autuses külvatakse, kirkuses äratatakse üles, nõtruses külvatakse, väes äratatakse üles,
44maine ihu külvatakse, vaimne ihu äratatakse üles. Kui juba on olemas maine ihu, siis on olemas ka vaimne ihu.
45Nõnda on ka kirjutatud: „Esimene inimene Aadam sai elavaks hingeks.” Viimne Aadam sai vaimuks, kes elustab.
46Kuid esmalt ei ole vaimne, vaid maine, siis alles tuleb vaimne.
47Esimene inimene oli maast muldne, teine inimene oli taevast.
48Milline oli muldne, sellised on ka muldsed, ja milline oli taevane, sellised on ka taevased.
49Ja nii nagu me kandsime muldset kuju, nii kanname kord ka taevast kuju.
50Aga seda ma ütlen, vennad: liha ja veri ei või pärida Jumala riiki ega kaduvus pärida kadumatust.
Tänane kirjakoht on nagu suure sümfoonia kulminatsioon, kus kõik varasemad pingekaared leiavad lahenduse kulmineerudes helide lõõmavas plahvatuses. Diskussiooni vallandanud küsimuse kontekst on Korintoses endiselt mõjuv (s 35), kuid sellele vastates viib Paulus meid tasandile, kus ainus kohane vastus on imetlus, hämmastus ning austus.
Võime olla tänulikud selle kultuuride põrkumise eest, mis sünnitas need piiblitekstid, kasvõi sellepärast, et need puudutavad universaalseid teemasid nagu inimese vananemine, surelikkus ning elu pärast surma; aga ka sellepärast, et kristlastele on need küsimused jäktuvalt aktuaalsed.
Kuna Paulus omas ristuvate kultuuride kogemust, oskas ta tähelepanelikult kuulata Korintoses paganate poolt tõstatatud küsimusi, ning tulemuseks on kirjalõik, mis suurepäraselt vastab inimeseks olemise kõige sügavamal peituvale ebakindlusele.
Pauluse veendumuse tugevaim vundament selles, et surm saab võidetud ning kogu loodu (sh ka meie füüsilised ihud) saab uuendatud ja muudetud, peitub tema usalduses Jumala ustavusse ja väesse. Ta on juba väljendanud, et ajaloo viimne eesmärk on, et “Jumal oleks kõik kõiges” (s 28) ning läbi terve teksti esile tõusev lootus taasloomisele, mis muudab ka meie arusaamise võime, on Pauluse jaoks otseselt seotud praeguse loodud maailma ilu ning mitmekesisusega.
Kuigi seda maailma on rikkumas (rüvetamas) inimlik ahnus ja patt, on see maailm koos kõigi loodud olendite ja taimedega jumalik kunstiteos, peegeldamas oma Looja-Jumala tarkust ning selle läbi tugevdamas ka meie kindlust, et uus, veel saabuv maailm paneb meid jäädavalt hämmastuma ning tänama kõikehõlmava, suurima pääste täiuslikkuse eest. Seepärast Paulus hüüabki: “Tänu olgu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!” (s 57)
Selle kommentaari autor: David Smith