Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Rituaalne eskapism

Reede, 21. Juuni 2019

Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Sm 15:17-35

Saulilt võetakse kuningavõim
17Ja Saamuel ütles: „Eks ole nõnda, et kuigi sa oled iseenese silmis pisike, oled sa ometi Iisraeli suguharudele peaks, sest Issand võidis sind Iisraelile kuningaks?
18Issand läkitas sind teekonnale ja ütles: Mine ja hävita sootuks need patused amalekid ja sõdi nende vastu, kuni sa oled teinud neile lõpu!
19Aga miks sa ei kuulanud Issanda häält, vaid kippusid saagi kallale ja tegid kurja Issanda silmis?”
20Ja Saul vastas Saamuelile: „Mina olen kuulnud Issanda häält ja olen käinud teed, kuhu Issand mind läkitas. Ma olen toonud Amaleki kuninga Agagi ja olen hävitanud amalekid sootuks.
21Aga rahvas võttis saagist lambaid, kitsi ja veiseid, parima osa hävitamisele kuuluvast, et ohverdada seda Gilgalis Issandale, su Jumalale.”
22Siis ütles Saamuel: „Ons Issandal sama hea meel põletus- ja tapaohvreist kui Issanda hääle kuuldavõtmisest? Vaata, sõnakuulmine on parem kui tapaohver, tähelepanu parem kui jäärade rasv.
23Sest vastupanu on otsekui nõiduse patt, tõrksus ebajumalate ja teeravite teenistus. Et sa oled hüljanud Issanda sõna, siis hülgab temagi sinu kui kuninga.”
24Ja Saul ütles Saamuelile: „Ma olen pattu teinud, sest ma olen astunud üle Issanda käsust ja sinu sõnadest, sellepärast et ma kartsin rahvast ja kuulasin nende häält.
25Aga anna nüüd ometi mulle mu patt andeks ja pöördu koos minuga tagasi, et saaksin kummardada Issandat!”
26Aga Saamuel ütles Saulile: „Mina ei tule sinuga tagasi, sest sa oled hüljanud Issanda sõna ja Issand hülgab sinu, nõnda et sa enam ei või olla Iisraeli kuningas.”
27Kui Saamuel pöördus minekule, siis haaras Saul kinni ta kuuehõlmast, nõnda et see rebenes.
28Ja Saamuel ütles talle: „Issand on täna rebinud Iisraeli kuningriigi sinult ja andnud su ligimesele, kes on sinust parem.
29Jah, Iisraeli Hiilgus ei valeta ega kahetse, sest ta ei ole inimene, et ta kahetseb.”
30Ta vastas: „Ma olen pattu teinud! Aga osuta nüüd ometi mulle seda au mu rahva vanemate ja Iisraeli ees ja tule koos minuga tagasi, et saaksin kummardada Issandat, su Jumalat!”
31Siis Saamuel pöördus tagasi Sauli järel ja Saul kummardas Issandat.
32Ja Saamuel ütles: „Tooge mu juurde Agag, Amaleki kuningas!” Ja Agag tuli rõõmsasti ta juurde; Agag ütles: „Küllap surmakibedus on kadunud!”
33Aga Saamuel ütles: „Nõnda kui sinu mõõk tegi naised lastetuks, nõnda jääb su ema naiste hulgas lastetuks!” Ja Saamuel raius Agagi tükkideks Issanda ees Gilgalis.
34Siis Saamuel läks Raamasse ja Saul läks koju Sauli Gibeasse.
35Ja Saamuel ei näinud enam Sauli kuni oma surmani, siiski leinas Saamuel Sauli. Aga Issand kahetses, et ta oli teinud Sauli Iisraeli kuningaks.

“Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.” (1Jh 1:9)

Sauli patt oli murettekitavalt väike. Asi polnud niivõrd selles, mida ta oli teinud, vaid selles, mille ta oli jätnud tegemata (s 9). Tegelikult ei suutnud ta ise seda üldse patuna nähagi, vaid väitis, et oli kuuletunud Jumalale (s 20). Detail, mida ta oli ignoreerinud, oli aga tähtis - vahelejätmise patt võib olla sama tähendusrikas kui kaasategemise patt. Sauli patt peegeldas tema südame tegelikku seisu, ning Saamuel ütles talle, et taoline Jumala sõnumi eiramine võrdub Jumala kui kuninga hülgamisega (s 23).

Saamuel ei üritanud Sauli kuidagi lohutada. Ja siis kui Saul viimaks oma pattu tunnistas, oli Jumala otsus juba tehtud (s 29) ning kuningriik pidi määratud ajal minema teisele. Terava kontrastina Saulile, täitis Saamuel Sauli ees selle väga raske ülesande, mida Saul oli vältinud (s 32-33). Saamueli tegu võis olla ebaharilik, kuid Saamueli sõnakuulelikkus ei olnud seda. Ja kui siis Saul sirutas käe, et kinni haarata Saamueli kuuest, kuid rebis selle katki - tekib otsekui visuaalne illustratsioon sellest, mis hakkab juhtuma tema kuningriigiga ( s 27-28).

Sauli puhul teeb muret hoopiski see, et pealtnäha ei olnud ta Jumalat üldse hüljanud. Jumala kummardamine ei olnud talle kunagi probleemiks ning tundus, et ta tegi palju asju õigesti (nt tõi ohvreid  1Sm 13:9; paastus 1Sm 14:24;  otsis juhatust  1Sm 14: 37). Kahjuks võib rituaalne jumalateenimine muutuda sõnakuuleliku elu aseaineks. Lauluse laulmine ja palvetamine, suured tunded või Sauli puhul ka ohvrite toomine - on kõik asjad, mida meil on suhteliselt lihtne teha.

Aga sõnakuulmine? Jumala silmis on see palju olulisem kui ohverdamine 8s 22). Sõnakuulmatus poel väiksem eksimus kui ebajumalateenimine, sest tõstab inimese enese jumala asemele. Pole siis ime, et Paulus kutsub meid üles, andma oma ihud elavaks ohvriks (Rm 12:1)

Tõeline jumalakummardamine hõlmab meie elu tervikuna, ega jää pidama vaid rituaalidesse, olgu need siis kaasaegsed või traditsioonilised.

 
Mõtiskle oma elu üle täna, kui elava ohvri üle. Kujutle end ohverdamas seda Jumalale altaril. Kas see uus arusaamine muudab sinu jaoks midagi?

Selle kommentaari autor: Emlyn ja Tricia Williams