Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Sm 26:1-25
Taavet säästab teist korda Sauli1Ja siiflased tulid Gibeasse Saulile ütlema: „Eks Taavet varja ennast Hakila künkal, ida pool tühja maad?”
2Ja Saul võttis kätte ning läks alla Siifi kõrbe, ja koos temaga kolm tuhat Iisraeli valitud meest, et otsida Taavetit Siifi kõrbest.
3Ja Saul lõi leeri üles Hakila künkale, mis on tee ääres ida pool tühja maad. Aga Taavet viibis kõrbes ja kui ta sai aru, et Saul oli tulnud kõrbe temale järele,
4siis läkitas Taavet maakuulajaid ja sai teada, et Saul oli tõesti tulnud.
5Ja Taavet võttis kätte ning tuli paika, kuhu Saul oli leeri üles löönud; ja Taavet nägi kohta, kus Saul ja tema väepealik Abner, Neeri poeg, magasid; Saul magas vankriteleeris ja rahvas oli leeris tema ümber.
6Taavet võttis sõna ja rääkis hett Ahimelekiga ja Abisaiga, Seruja pojaga, Joabi vennaga, öeldes: „Kes tuleb koos minuga Sauli juurde leeri?” Ja Abisai vastas: „Mina tulen koos sinuga.”
7Nõnda tulid Taavet ja Abisai öösel rahva juurde, ja vaata, Saul oli heitnud magama vankriteleeris ning tema piik oli maasse lööduna ta peatsis; Abner ja rahvas aga magasid tema ümber.
8Ja Abisai ütles Taavetile: „Jumal on täna andnud sinu vaenlase su kätte. Ja nüüd luba, ma löön ta piigiga maa külge! Üksainus hoop - teist ei ole mul tema jaoks vaja.”
9Aga Taavet vastas Abisaile: „Ära teda hukka! Sest kes võiks karistamata pista oma käe Issanda võitu külge?”
10Ja Taavet ütles: „Nii tõesti kui Issand elab, lööb Issand kindlasti ise teda: kas saabub ta surmapäev või läheb ta sõtta ja saab otsa.
11Issanda pärast jäägu see minust kaugele, et pistaksin oma käe Issanda võitu külge. Aga võta nüüd piik, mis on ta peatsis, ja veekruus, ja lähme!”
12Ja Taavet võttis piigi ja veekruusi Sauli peatsist ja nad läksid oma teed; ja ükski ei näinud, ei märganud ega ärganud üles, vaid nad kõik magasid, sest Issand oli lasknud tulla nende peale raske une.
13Seejärel läks Taavet üle teisele poole ja seisis eemal mäetipus; nende vahel oli palju maad.
14Ja Taavet hüüdis rahvast ja Abnerit, Neeri poega, ja ütles: „Eks sa vasta, Abner?” Ja Abner kostis ning küsis: „Kes sa oled, et sa hüüad kuningat?”
15Ja Taavet ütles Abnerile: „Eks sa ole mees? Kes on Iisraelis sinu sarnane? Aga miks sa ei valvanud oma isandat kuningat? Sest keegi rahva hulgast tuli hukkama kuningat, su isandat.
16Ei ole hea see asi, mis sa oled teinud. Nii tõesti kui Issand elab: te olete surmalapsed, et te ei ole valvanud oma isandat, Issanda võitut. Ja nüüd vaata, kus on kuninga piik ja veekruus, mis olid ta peatsis?”
17Siis Saul tundis ära Taaveti hääle ja küsis: „Kas see on sinu hääl, mu poeg Taavet?” Ja Taavet vastas: „See on minu hääl, mu isand kuningas.”
18Ja ta ütles: „Mispärast ajab mu isand nõnda taga oma sulast? Sest mida ma olen teinud? Või mis kurja on mu käes?
19Ja nüüd kuulgu ometi mu isand kuningas oma sulase sõnu: kui Issand on sind kihutanud minu vastu, siis saagu ta tunda ohvrilõhna; aga kui inimlapsed, siis olgu nad neetud Issanda ees, et nad tõukavad mind nüüd välja Issanda pärisosasse kuuluvusest, öeldes: Mine teeni teisi jumalaid!
20Aga nüüd ärgu voolaku mu veri maha Issanda palgest eemal, sest Iisraeli kuningas on läinud otsima ühtainsat kirpu, otsekui ajaks ta mägedes taga põldpüüd.”
21Siis ütles Saul: „Ma olen pattu teinud. Tule tagasi, mu poeg Taavet, sest ma ei tee sulle enam kurja, sellepärast et mu hing on täna olnud kallis su silmis! Vaata, ma olen talitanud mõistmatult ja eksinud üliväga.”
22Ja Taavet kostis ning ütles: „Vaata, siin on kuninga piik; tulgu nüüd keegi noortest meestest ja võtku see!
23Issand tasub igaühele tema õiglust ja truudust mööda. Sest Issand andis sind täna minu kätte, aga mina ei tahtnud pista oma kätt Issanda võitu külge.
24Ja vaata, nagu sinu hing oli täna kallis minu silmis, nõndasamuti olgu minu hing kallis Issanda silmis ja ta päästku mind igast hädast!”
25Ja Saul ütles Taavetile: „Ole õnnistatud, mu poeg Taavet! Mida sa iganes teed, see õnnestub sul.” Siis Taavet läks oma teed ja Saul läks tagasi koju.
Saul ajab Taavetit taga 3000 mehega. Koos Abisaiga hiilib Taavet Sauli laagrisse ning leiab koos oma ihukaitsja Abneriga terve laagri magamas. Väites, et “„Jumal on täna andnud sinu vaenlase su kätte…” (s 8), pakub Abisai end Sauli tapma Taaveti eest. Milline võimas kiusatus võis see Taavetile olla! Miks ei võinuks see olla Jumalast antud võimalus haarata endale kuningatroon; ning olemas oli isegi mees, kes oli Taaveti eest valmis musta töö ära tegema! Ometi ei ole Taaveti jaoks tekkinud olukord tõendus selle kohta, et Sauli tapmine oleks Jumala tahe. Ta mitte ainult ei hoia end tagasi (s 10,11), vaid keelab ka Abisail Sauli haavamast (s 9).
Aadamast ja Eevast alates on inimesel olnud soov mängida Jumalat ja võtta kontroll asjade üle enda kätte. Taavet näitab aga kolmel korral üles erakordset enesevalitsust. Kõigepealt keeldub ta Sauli koopas ründamast (1Sm 24:3-7); siis hoiab ta end tagasi, ega tapa Naabalit, kui on kuulnud Abigaili palvet (1Sm 25: 34-35). Ja nüüd annab ta veelkord kogu olukorra Jumala kontrolli alla, säästes Saulil elu (s 10,11).
Taavet on eneses kindel olev isiksus, sest ta vaatab lahenduste ja jõu saamiseks Jumala peale. Ta respekteerib Sauli, kui “Jumala võitut” (s 9,11,16,23) ning on otsustanud mitte kunagi tema vastu kätt tõsta. Kontrastina on Sauli ebakindlus ajanud ta Taavetit taga ajama - kes ka tegelikult, on Jumala poolt võitu! Näinud kuidas Naabal Jumala käe läbi surma saab (1Sm 25:36-39), ei kahtle Taavet hetkekski, et ka Sauli elu on viimselt Jumala käes - ükskõik, kas siis Jumal lööb teda, või sureb Saul loomulikku surma või hukkub lahingus (s 10). Ja raamatu autor annab teada, et seegi üleloomulik uni, mis kogu Sauli väehulka tabas tol ööl, oli tulnud Jumalalt (s12).
Sellele järgneb aga lühike vestlus Sauli ja Taaveti vahel. Taavet tahab teada, miks Saul ikka veel teda taga ajab. Mida on ta valesti teinud? Kui ta on pattu teinud, siis ta vääriks sellist tagaajamist. Kui ta aga on süütu, siis tulgu tagaajajate peale Jumala needus (s 19). Sest Taavetit on armuta ja jätkuvalt taga aetud otsekui põldpüüd (kes ei saa lennata) (s 20). Saul vastab ja tunnistab oma pattu ja läbikukkumist, ning palub Taavetil tema juurde tagasi tulla. Ta õnnistab Taavetit kui enda poega ning kinnitab talle Jumala plaani ja õnnistusi tulevikuks (s 25).
Aga Taavet ei suuda enam Sauli usaldada. Ta annab piigi ühe Sauli noore mehe kätte, aga ta ei lähe ise seda üle andma. Siis pöördub Saul tagasi kuningakotta, ja Taavet jätkab oma rändamist. Oli toimund katse taastada nendevaheline endine suhe, kuid selleks ei jätkunud usaldust.
Taavet ei varja oma olukorra raskust, kuid sellest hoolimata on ta silmad suunatud tulevikku. Sauli elu säästmine ei kergenda tema elu eriliselt, ometi on ta kindel, et Jumal tasub talle ta õigluse ja ustavuse eest (s 23) ning päästab ta viimaks kõigest kitsikusest (s 24).
Ei ole midagi kindlamat kui jumalik hoolitsus, samasugune, mis hoidis Taavetit ja Abisaid kaitstuna keset äärmist hädaohtu. Jätkugu siis ka meil täna usaldust, anda kogu kontroll oma elu üle, Jumala kätte.
Selle kommentaari autor: Alison Lo