Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Sm 31:1-13
Sauli ja tema poegade surm1Aga vilistid sõdisid Iisraeli vastu; ja Iisraeli mehed põgenesid vilistite eest ning langesid mahalööduina Gilboa mäele.
2Ja vilistid tungisid kallale Saulile ja tema poegadele; ja vilistid lõid maha Joonatani, Abinadabi ja Malkisuua, Sauli pojad.
3Taplus Sauli vastu oli äge; kui ammukütid leidsid ta, siis nad haavasid teda raskelt.
4Ja Saul ütles oma sõjariistade kandjale: „Tõmba oma mõõk välja ja pista mind sellega läbi, et need ümberlõikamatud ei tuleks ega pistaks mind läbi ega teeks minuga nurjatust!” Aga tema sõjariistade kandja ei tahtnud, sest ta kartis väga. Siis võttis Saul ise mõõga ja kukutas ennast selle otsa.
5Ja kui tema sõjariistade kandja nägi, et Saul oli surnud, siis kukutas ka tema ennast oma mõõga otsa ja suri koos temaga.
6Nõnda surid Saul ja tema kolm poega ja tema sõjariistade kandja, samuti kõik tema mehed selsamal päeval.
7Kui Iisraeli mehed, kes olid siinpool orgu ja siinpool Jordanit, nägid, et Iisraeli mehed olid põgenenud ja et Saul ja tema pojad olid surnud, siis nad jätsid linnad maha ja põgenesid, ja vilistid tulid ning asusid neisse.
8Ja kui vilistid teisel päeval tulid mahalööduid paljaks riisuma, siis leidsid nad Sauli ja tema kolm poega langenuina Gilboa mäelt.
9Nad raiusid tema pea maha ja riisusid ta sõjariistad ning läkitasid ringi mööda vilistite maad, kuulutama rõõmusõnumit nende ebajumalate kojas ja rahva hulgas.
10Ja nad panid tema sõjariistad Astarte kotta, aga tema laiba nad riputasid Beet-Saani müürile.
11Aga kui Gileadi Jaabesi elanikud kuulsid, mida vilistid olid teinud Sauliga,
12siis nad võtsid kätte, kõik vahvad mehed, ja läksid kogu öö ning võtsid Sauli laiba ja tema poegade laibad Beet-Saani müürilt; siis nad tulid Jaabesisse ja põletasid need seal.
13Seejärel nad võtsid nende luud ja matsid Jaabesisse tamariskipuu alla ning paastusid seitse päeva.
Peale paljusid lahinguid sureb Saul viimaks väga traagiliselt. Mõtle korraks tagasi ajale, kui Saul oli lihtsalt noor mees ning koges esimest korda Jumala kutsumist. Iisraeli rahvas oli hakanud nõudma enesele kuningat, ning Saamuel võidis Sauli esimeseks juhiks. Saul polnud eriti innukas sellist au vastu võtma, kuid üks sündmus veenis teda seda tegema: see oli Jaabesi inimeste vabastamine (1Sm 11:1-11).
Kuningana ei teinud Saul kahjuks väga head tööd. Ta sõda vilistidega oli halvasti juhitud ja läbi viidud. Prohvet Saamuel pidi teda pidevalt noomima tema äkiliste ja kiirustavate otsuste ja tegude pärast (1Sm 13 nt). Saul aga oli muutunud kurikuulsaks, kardetavaks ning võimsaks, ja tema janu kontrolli ja võimu järele muutis ta hädaohtlikuks. See mees, keda kartsid kõik teised, kartis ise vaid ühte meest - Taavetit.
Jaabesi rahvas aga ei unustanud kunagi, milline mees Saul kord oli, hoolimata sellest, milliseks ta hljem muutus.
Kui Kristus meid kutsub, siis ta riskib sellega, et me võime Tema armastusest taganeda, võime ära langeda ning osade inimestega nii ka juhtub. Aga Kristus ei unusta iial, milline inimene on kord olnud ja milliseks ta veel võib saada. Alati on inimesele jäetud võimalus saada andeks tehtud vead ning võimalus alustada uuesti koos Jumalaga. Nagu Jaabesi inimestel, on ka Jeesusel väga pikk mälu, selline, mida ei ole võimalik “üle kirjutada” su kõige viimaste tegudega, samas aga selline, mis peab meeles ja väärtustab kõiki meie usutegusid.
Selle kommentaari autor: APÜ