Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mt 13:10-23
Tähendamissõna külvajast10Jüngrid astusid Jeesuse juurde ning küsisid temalt: „Miks sa räägid neile tähendamissõnadega?”
11Ja Jeesus kostis: „Teile on antud mõista taevariigi saladusi, neile aga ei ole,
12sest kellel on, sellele antakse, ja tal on rohkem kui küllalt, aga kellel ei ole, sellelt võetakse ära seegi, mis tal on.
13Ma räägin neile tähendamissõnadega sellepärast, et nad vaadates ei näe ja kuuldes ei kuule ega mõista.
14Ja nende kohta läheb täide Jesaja ennustus, mis ütleb: „Kuuldes te kuulete ega mõista, vaadates vaatate ega näe.
15Sest selle rahva süda on kalestunud ja nad kuulevad kõrvadega raskesti ja sulevad oma silmad, et nad silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks, et nad südamega ei mõistaks ega pöörduks, et ma võiksin neid parandada.”
16Õndsad on aga teie silmad, et need näevad, ja teie kõrvad, et need kuulevad.
17Sest tõesti, ma ütlen teile, palju prohveteid ja õigeid on ihaldanud näha, mida teie näete, ega ole näinud, ja kuulda, mida teie kuulete, ega ole kuulnud.
18Kuulge nüüd külvaja tähendamissõna tähendust.
19Igaühe juurde, kes sõna Kuningriigist kuuleb, ent ei mõista, tuleb kuri ning riisub külvatu ta südamest. See on tee äärde külvatu.
20Mis kivisele maale külvati, on see, kes sõna kuuleb ja selle kohe rõõmuga vastu võtab,
21aga tal enesel pole juurt, vaid ta on heitlik - kui teda sõna pärast hakatakse rõhuma või taga kiusama, laseb ta end kohe eksitada.
22Ohakate sekka külvatu on see, kes sõna küll kuuleb, ent selle ajastu muretsemised ja rikkuse petlik ahvatlus lämmatavad sõna ning see jääb viljatuks.
23Heasse mulda külvatu on aga see, kes sõna kuuleb ja mõistab ning siis ka vilja kannab: mõni saja-, mõni kuuekümne-, mõni aga kolmekümnekordselt.”
Sõnum taevariigist on parim uudis üldse (Mk 1:14-15) ning Jeesus esitleb oma kuningriiki õnnistuse asupaigana: “vaimust vaesed” leiavad seal kodu (Mt 5:3); tagakiusatud saavad tasu (Mt 5:10) ja lapsed leiavad vastuvõtmist (Mt 19:14).
Kahjuks ei suuda paljud tajuda selles kuulutuses head sõnumit. Selles kuningriigis on saladusi ja müsteeriume (s 11), mis paneb mõned neist, kes kuulatavad, mitte kuulma. Need müsteeriumid vajavad ilmutust (1Kr 2:9-10), ning viitavad kuulutustöö tõsisele küljele. Paulus kasutas heade sõnumite leviku kirjeldamiseks lõhnataju näidet. Mõnede inimeste jaoks on jumalariigi sõnumi kuulutajad kui kallihinnaline parfüüm; teiste jaoks aga hais - “surmalõhn” (2Kr 2:16), mis kinnitab veelgi nende uskmatust. Evangeeliumi tõe kuulutamisel on alati topeltefekt - seepärast on harva evangelismi ilma pisarateta.
Jeesus kõneleb. Mõned ei suuda iial saladusest läbi tungida. Tähendamissõnad muutuvad tähenduslikuks, neile kes on oma eelarvamuste tõttu pimedaks jäänud, jäävad pidama nende soovimatusse mõelda millelegi muule väljapoole omaenda piiratud arusaamist. Paulus ütleb kreeklaste kohta: “kreeklased otsivad tarkust” (1Kr 1:22) - nad usuvad vaid seda, mis ühildub nende endi tarkusega, aga tõukavad ära tõe, ega sukeldu iial selle sügavustesse. Nad kuulevad, kuid neis ei teki kohe vastukaja, vaid kuuldu pannakse “liiga raskete asjade” riiulile ootama, või läheb see otse prügikasti.
Ometi ei tohiks me iial sellest kirjakohast lihtsalt üle libiseda: “„Teile on antud mõista taevariigi saladusi, neile aga ei ole…” (s 11). Loomulikust arusaamisest ei piisa, on vaja saada vaimne valgustus, arusaamine. Aga kuidas ja kellele seda jagatakse, ei ole nende salmide teema. Siin rõhutatakse seda, et rohke heade sõnumite kuulutamine ei too iial vajalikku vilja (s 18-22), vaid Jeesuse jüngrid peavad olema silmini tänulikud ilmutuse eest (s 16,17).
Me toome alandliku südamega tänu, kõikide saladuste eest, mida meile universumis on ilmutatud! (1Kr 2:8-11).
Selle kommentaari autor: Andy Bathgate