On selge, et psalmisti kogu elu on juhitud Jumala sõnast. Ta mõtleb sellele alati (s 97-99), ta annab jätkuvalt oma parima, et sellele kuuletuda (s 101) ning see kõik muudab ta targemaks kui mistahes mõjukad inimesed, keda ta tunneb - vaenlased, õpetajad või isegi vanemad (s 98-100).

Jumala sõna pakub talle rohkem naudingut kui miski muu siin elus (s 103). See, mida ta sõnast saab, pole lihtsalt intellektuaalne arusaamine, vaid tarkus “vihata kõiki vale teeradu” (s 104).

Psalmist kogeb, et Jumala sõna juhib teda reaalselt nii üldises suunas kui ka konkreetsetes ja kohestes otsustes (s 105). Nii on ta otsustanud igal juhul järgida õiget teerada, ükskõik mis see ka maksaks (s 106).

Ta ütleb, et Jumala sõnad on tema suulaele magusad, magusamad kui kõige magusam mesi (s 103). Tavaliselt me nii Piiblist ei räägi. Liiga sageli pakume Piiblit pigem kui tervislikku müslit või ühepajatoitu, midagi tõhusat ja toitvat, aga mitte kui imeliselt magusat ja nauditavat.

Lõbu ja naudingu tagaajamine - hedonism -on kristluse poolt reeglina hukka mõistetud. Kuid Jumala tahte otsimine võib osutuda selliseks naudinguks, mis ületab kõik teised ja tundub, et psalmist räägib siin just sellest. Ta tunneb rõõmu kui kuuleb Jumala häält ning kui mõtiskleb ja mediteerib sõna üle (s 97, 111) See hoiab teda õigel teel (s 101), joondab Jumala tahtega ning täidab rõõmuga. Mida võiks ta veel tahta?

See kõik ei tähenda, et elu oleks lihtne - tegelikult on tõde vastupidine. Psalmist kannatab jätkuvalt (s 107) ning pidevalt on ta “hing tal pihus” (s 109). Pidevalt on tal ka kiusatus eksida eemale Jumala teedest (s 110). Kuid kõigest hoolimata on ta äärmiselt otsusekindel. Mitte miski ei pea saama teda Jumala teedest kõrvale juhtida, ta on otsustanud lõpuni järgida Jumalat (s 112).