Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ps 78:32-55
Jumal on truu oma sõnakuulmatule rahvale32Kõigest sellest hoolimata tegid nad ikka pattu ega uskunud tema imedesse.
33Siis ta lõpetas nende päevad tuulepuhangus ja nende aastad äkilises hukkumises.
34Kui ta neid tappis, nõudsid nad teda ning pöördusid ja otsisid Jumalat
35ja tuletasid meelde, et Jumal on nende kalju, ja et Jumal, Kõigekõrgem, on nende lunastaja.
36Kuid nad petsid teda oma suuga ja valetasid temale oma keelega.
37Sest nende süda ei olnud kindlasti tema küljes, ja nad ei olnud ustavad tema lepingu pidamises.
38Aga tema on armuline: ta lepitab pahateod ega tule hävitama, vaid võtab sagedasti tagasi oma viha ega lase kogu oma vihaleeki tõusta.
39Talle tuli meelde, et nad on liha, tuuleõhk, mis läheb ära ega tule tagasi.
40Kui mitu korda nad tõrkusid tema vastu kõrbes ja tegid temale meelehaiget tühjal maal.
41Ja nad kiusasid ikka jälle Jumalat ja pahandasid Iisraeli Püha.
42Nad ei meenutanud enam tema kätt ega seda päeva, mil ta nad lahti ostis rõhujate käest,
43kui ta tegi tunnustähti Egiptuses ja oma imetähti Soani väljal,
44kui ta muutis vereks nende jõed, nii et nad ei saanud oma veeojadest juua.
45Ta läkitas nende sekka parme, kes neid sõid, ja konni, kes neile kahju tegid.
46Ta andis nende vilja mardikaile ja nende rühkimise rohutirtsudele.
47Ta lõi rahega maha nende viinapuud ja jääsajuga nende metsviigipuud.
48Ta andis nende veised rahe kätte ja nende kariloomad välkude kätte.
49Ta läkitas nende peale oma hirmsa viha, raevu ja meelepaha, kitsikuse ja kurjade inglite parve.
50Ta sillutas tee oma vihale ega säästnud nende hingi surmast, vaid andis nende elu katku kätte.
51Ta lõi maha kõik esmasündinud pojad Egiptuses, mehejõu esmikud Haami telkides.
52Aga oma rahva ta saatis teele nagu lambad ja juhtis neid nagu karja kõrbes;
53ja ta juhatas neid nõnda, et nad olid julged ega olnud hirmunud; aga nende vaenlased kattis meri.
54Ja ta viis nad oma pühale maale, sinna mäele, mille ta parem käsi oli omandanud;
55ja ta kihutas ära rahvad nende eest ning jagas nende maa liisuga pärisosadeks; ja ta pani nende telkidesse elama Iisraeli suguharud.
Salm 42 ütleb, et Iisraeli rahvas, kelle keskel Jumal oli teinud hulgaliselt imetegusid, olnud ääretult armuline – nad „ ei meenutanud enam tema kätt“. Sellele järgneb loetelu – milliste nuhtlustega painutas Jumal Egiptust. On see alles nimekiri mida meenutada! Millise nimekirja saaksid sina kui alustaksid sellest päevast mil Jumal sind päästis sinu rõhujate käest? Palju sa mäletad Jumala tegusid ja palju oma vaenlaste omi? Mida sa üldse mäletad?
Salmides 35 – 37 kirjeldab laulja üht põhjust, miks Jumala tegude unustamine inimesega võib juhtuda: siis kui inimese süda ei „ole Jumala küljes“, kui inimese jumalateenistus on formaalne - suu räägib üht aga teod osutavad teist.
Jumal teab meie mälunõtrust (s 39). Ning meie abiks on Jumal andnud mitmed seadmised, võime edasi anda ja kanda traditsiooni, põlvkondade mälu. Iga põlvkonna vastutus on, mida ta sellesse mälufaili talletab. Iisraelile oli antud kohustus rääkida Jumala suurtest ja imelistest tegudest ja seadustest oma lastele, vajutada need neile mällu, korrata neid hommikul tõustes ja õhtul magama minnes. Nad pidid kõrberännaku ajal püstitama altarid sinna kus Jumal oli teinud midagi tähelepanuväärset. Jumal on andnud lisaks mõistuslikule mälule inimesele veel ka emotsionaalse ja lihasmälu. Ilmselgelt ei soovi Jumal, et inimene unustaks Jumala headust, ustavust ning vägev käsivart inimese heaks.
Miks on see nii oluline? Sest sellest tuleb mudelibaas, tuleb õigel ajal hoiatus või julgustus ja inimene suudab ja teab teha õigeid valikuid.
Ja iga uus kogemus kinnitab meie usku ning inimese teekond Jumalaga läheb kindlamaks.
Aga kui inimene ei taha uskuda, ei taha mäletada? Tänane tekst kinnitab: me vajame igal päeval oma eludes väge, mis tuleb aktiveeritud ja värskendatud vaimulikust mälust! Vajame teadmist et Jumal hoolitseb, kannab ja päästab. Et tema suudab ja tahab. Ja seda saab meile kinnitada süda vaid siis kui me jätkuvalt ise neid asju meelde tuletame – tänus, ülistuses, Pühakirja lugemises, oma elule tagasi vaadates – otsides, mille kõige eest saame Jumalat tänada. See peab olema meie teadlik valik,otsida ja märgata rohkem Jumala suuri tegusid. Ja lisada see kõik oma põlvkonna väärtuste hulka.
Selle kommentaari autor: Mari Vahermägi