See lihtne lugu illustreerib erinevust sõnade ja tegude vahel, viidates, et Jumal ootab pigem meie tegusid kui tõotusi ( sama sõnumi leiame ka Mt 7:16-21). Siin suunab Jeesus oma sõnad otseselt “teile” - ehk siis variseridele ja kirjatundjatele. Ta võrdleb variseride suhtumist Jumala saadiku,  Ristija Johannese sõnumisse inimgrupiga, keda variserid kõige enam põlgasid - maksukogujate ja prostituutidega. 

Need olid inimesed, kes ametliku religiooni nõudmistele olid vastanud „ei“. Ometi - nähes tõelist ja kuuldes võimalusest osa saada  sellest ehtsast ja tõesest, ei kahelnud nad pingutada, et leida sissepääs Jumala riiki. nad võtsid vastu Johannese kutse, sest neil oli suur nälg elava Jumala järele.

Vaimulikud juhid püüdsid jätta muljet, et neile väga meeldib teha Jumala tahet. Et nemad oskavad selleks õigeid väljendeid, neil on vajalik positsioon, väljaõpe ja tunnustus - kõik, mis tõstis nad ülejäänud rahvast kõrgemale, nn “Jumala eriüksuseks”. Väliselt täitsid nad oma ülesannet fanaatilise innukusega ning nende pühendumine ei tunnistanud mingisuguseid piire. Ometi – siis kui Jumal kõnetas neid oma sulase, prohvet Johannese läbi, ei pööranud nad sellele mingit tähelepanu ega võtnud vaevaks ka vastata. Teisisõnu: kui tuli võimalus teha see viimane samm, et jõuda pärale sinna, mis nagu oleks olnud nende elu ülim püüe – siis keelduvad nad seda sammu tegemast!

On hämmastav ja hoiatav, kui pimedaks võib muutuda inimene, kes end teistest paremaks peab! Ristija Johannese sõnumi peale meeleparandusega reageerivad maksukogujad ning prostituudid oleksid pidanud juutide juhtidele rahutukstegevalt märku andma sellest, et neilgi on tarvis meelt parandada. Fakt, et Jeesus taolist “alamkihti” neile  üldse eeskujuks julges seada, kasvatas usujuhtides aga ainult viha tema vastu. Ennast teistest kõrgemaks pidavail on raske leida teed meeleparanduseni, isegi kui nad südames oma viga mõistavad. On tähelepanuväärne, et karmile kõnele vaatamata, peab Jeesus oluliseks lisada, et isegi kui usujuhid tegid alguses vale otsuse, oleks hilisem kahetsus ja sõnumi usus vastu võtmine nende olukorda muutnud (s 32). Jumala loomuses on pakkuda armu kõikidele, eriti aga neile, kes on eksinud.

Jeesus tahtis esiplaanile tuua esimest poega ja sellega koos paljastada ohtliku lahknevuse inimeste sõnade ning tegude vahel. Mõeldes aga esimesele pojale tähendamissõnas, leiame ka väga julgustava sõnumi: eksijaid ei arvata välja nende mineviku tegude põhjal, vaid nad arvatakse hulka, kui nad vastavad Jeesuse kutsele ning sõnumile. See kehtib ka tänapäeval ning annab meile suure lootuse. Tähendamissõna kinnitab: oleviku sõnakuulmine muudab kehtetuks mineviku tõrjumise.

Üks suuri kirikuskäimise ohte, on võimalus kuulda Jumala sõnumit, selle järele siiski toimimata ja seda oma südamesse laskmata. Ikka õnnestub meil Jumala kutset tegudele mitte tähele panna ja selle tulemusena läheb meist ka Jumalariik mööda. Usk peaks inimese juhtima tegudele aga kui usk ei too inimese ellu mingit muutust – võib sellest saada suur enesepettuse allikas.