On raske suhtuda entusiastlikult katsmustesse ja probleemidesse elus. Olgu siis tegu haiguse, võlgade, tööprobleemide või suhetega - taolised võitlused võivad meid tühjaks kurnata ning nõrgaks teha. Just sellepärast teevad inimesed kõik, et raskusi vältida; eelistame pigem probleemidevaba elu. Seepärast tundub Jaakobuse suhtumine raskustesse tõeliselt kummaline. Tegelikult lausa erakordne. On ju imelik väita, et katsumused võivad olla “puhas rõõm” (s 2)? Nende jaoks, kelle peamiseks eesmärgiks elus on olla õnnelik, tundub see väide äärmiselt imelik.

Jaakobus aga usub, et kristlastel peaks elus hoopis teistsugune eesmärk olema - nimelt saada terviklikuks, areneda vaimselt küpseks isiksusesks ja omandada stabiilne iseloom - ja selle eesmärgini pole võimalik jõuda katsumustevaba elu elades. Selleni jõutakse treenides end kannatlikkuses, laiendades oma usku ja usaldust Jumala vastu, Tema tarkust otsides. Ja kus oleks veel parem seda kõike teha kui mitte keset probleeme ja väljakutseid, mis proovivad meie jaksamise piire? Minnes vastu asjadele, mida parema meelega väldiksime, leiame end lootmas üksnes Jumala abile ja armule, ning see on ainuke tee kuidas jõuda tarkuseni ning saada usus küpseks.

On oluline märgata ka seda, millest Jaakobus siin ei kõnele. Ta ei luba, et Jumal võtab probleemid ära, või kuidagi kergendab meie raskusi; aga ta ütleb, et kui laseme, siis Jumal varustab meid kõigega mida vajame raskustest läbi minemiseks. Katsumused võivad meid viia äärmise piirini, kuid Tema abile toetudes suudame need siiski läbida.

Jaakobuse nõuannet on üsna raske aktsepteerida, aga see on ka väga vabastav, sest kui oleme vastamisi suure katsumusega on sageli inimese esimeseks reaktsiooniks kartma hakata, meeleheitesse uppuda või vihaseks saada. Jaakobuse poolt soovitatud suhtumine on oluliselt positiivsem: aktsepteeri olukorda, millesse oled sattunud, usalda Jumalat ja pea vastu. Viimselt ei lisa taoline suhtumine mitte ainult küpsust vaid toob ka rahu.