Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jk 2:14-26
Usu ja tegude ühtsusest14Mu vennad, mis on sellest kasu, kui keegi ütleb: „Mul on usk!”, aga tegusid tal ei ole? Kas see usk suudab teda päästa?
15Kui mõni vend või õde oleks alasti ja neil oleks puudu igapäevasest toidusest
16ning keegi teist ütleks neile: „Minge rahuga! Soojendage end ja sööge kõhud täis!”, aga te ei annaks neile ihu jaoks hädavajalikku - mis oleks sellest kasu?
17Nõnda on ka usuga: kui sel ei ole tegusid, siis on see iseenesest surnud.
18Aga mõni võib öelda: „Sinul on usk, aga minul on teod.” Näita mulle oma usku lahus tegudest ja mina näitan sulle usku oma tegudega.
19Sina usud, et Jumal on üksainus. Seda sa teed hästi, ka kurjad vaimud usuvad seda ja värisevad hirmust.
20Kas sa suudad mõista, sa tühine inimene, et usk on ilma tegudeta surnud?
21Eks Aabraham, meie isa, mõistetud õigeks tegude järgi, kui ta oma poja Iisaki viis ohvrialtarile?
22Sa näed, et usk käis ta tegudega kaasas ja sai täiuslikuks tegude kaudu.
23Nii läks täide kirjasõna, mis ütleb: „Aabraham uskus Jumalat ja see arvati talle õiguseks ning teda hüüti Jumala sõbraks.”
24Näete siis, et inimene mõistetakse õigeks tegude järgi ja mitte ainult usust.
25Ja eks nõndasamuti mõistetud ka hoor Raahab õigeks tegude järgi, kui ta andis maakuulajaile peavarju ja saatis nad siis ära teist teed mööda?
26Sest nii nagu ihu ilma vaimuta on surnud, nõnda on surnud ka usk ilma tegudeta.
Tänane kirjakoht on viinud paljud inimesed segadusse. Siin tundub olevat pinge Pauluse õpetusega, et me saame pääste Kristuses usu, mitte heade tegude kaudu. Esmapilgul näib, et Jaakobus vaidleb siin Paulusele vastu, otsekui suhtudes ükskõikselt inimeste väitesse, et usk päästab nad. Näib, nagu seaks ta kahtluse alla ka mingi kindla doktriini uskumise vajaduse. Ta vihje deemonitele, kes samuti usuvad ja värisevad, rõhutab, et igaüks võib uskuda ja ometi see ei garanteeri midagi.
Algkeelse teksti uurimine aitab siit pisut edasi. Jaakobus on pannud määrava artikli usu ette - ehk siis küsib te tegelikult: “ Kas selline usk suudab teda päästa?”. Sellise all mõtleb ta uskus, millel puudub mõju, mida pole kuidagi näha, mis on vaid usutõde, surnud usk. Selliseana ei ole siin Pauluse õpetusega mingit vastuolu. Jaakobus lihtsalt esitab väljakutse silmakirjalikkusele!
Mis usk annab inimestele pigem esmavajalikke asju, mitte aga kaastunnet (s 14,15)? Mis usk see on, mis ei tee midagi, et näidata inimestele Kristuse armastust? See on tühi usk, mittetegelik usk, mis võib teada õigeid sõnu, kuid mis ei ole inimese sees elav ega anna elu edasi ka teistele. Päästev usk on aga midagi täiesti teistsugust. See on nähtav, käegakatsutav, aktiivne ja elav. See võib olla väike, otsekui võbelev küünlaleek, kuid selles on igatsus usu Alustaja ja Täitja vastu, see paneb inimese liikuma. Niisugune usk oli kaugete aegade inimestel Aabrahamil ja Raahabil.
Meie peamiseks väljakutseks täna on see, et me ei määratleks oma usku ainult sõnadega, vaid ka oma eluviisiga. Väljakutse on omada usku, mis ei tõrju kõrvale ega vaata mööda ligimesest vaid realiseerub tegudes. Selles on Paulus ja Jaakobus täiesti ühte meelt. On liiga lihtne libiseda diskussiooni usudogmade üle ja mitte näidata maailmale Kristust.
Teine väljakutse on omaks võtta, et kui me tõeliselt usume, on sellel tohutu mõju meie eluviisile ja suhetele kaasinimestega. Elame ajal, kus inimesi ei veena mitte meie sõnad, vaid see, mida nad näevad meie elus. Ainult usk, mis avaldub tegudena, on see, mis puudutab teisi.
Selle kommentaari autor: APÜ