Alates pattulangemisest ja läbi terve Piibli leiame lugusid kõne vahendusel tehtud pattudest ja hävitusest; samas leiame ka lugusid parandavate ja tervendavate sõnade kasutamisest. “ Mõni paiskab sõnu otsekui mõõgapisteid, aga tarkade keel on terviseks.” (Õp 12:18). “Kõlvatu mees kaevab hukatuseaugu ja tema huultel on otsekui kõrvetav tuli. Salakaval mees tõstab riidu ja keelepeksja lahutab sõbrad.” (Õp 16:27, 28)

 Meie keel võib olla kui tuli - kui seda valvatakse, on see õnnistuseks, valvamata olekus toob see hävituse. See, kuidas kasutame oma keelt, näitab ka millises suunas oleme minemas.

Oleme kõik ilmselt kogenud hooletult lendu lastud kibedate sõnade hävitustööd, mis väljub igasugustest piiridest ning hävitab enam kui keegi oskas ette kujutada. Jaakobus toob eriliselt esile needmise ning vastandab selle õnnistamisega, aga samaväärse kahju võib teha ka usaldust murdev sõna, tagarääkimise alustamine, hooletu lubaduse andmine, vihaga öeldud sõnad, kolleegi laimamine, liialdamine või lihtsalt valetamine, isegi kiirustades vastatud e-kirja laiali saatmine. Just lapsed on need, kellele eriliselt ja sügavalt jäävad meelde neile öeldud sõnad - mõnikord ei unustata neid terve elu jooksul. Jeesus hoiatas meid, et kord tuleb kõikidel aru anda iga hooletult lendulastud sõna kohta (Mt 12:36).

Jaakobuse jõuline keelekasutus kõlab kokku Pauluse karmide sõnadega keele kurjuse kohta: “Nende kurk on lahtine haud, nende keeled kavaldavad, nende huulte all on maomürk. Nende suu on täis sajatamist ja kibedust…” (Rm 3:13-14) Leiame seose ka Jeesuse sõnadega keelest, kui kõige tüli ja pahanduse allikast: “Aga ta ütles: "Mis inimesest välja tuleb, see rüvetab inimest, sest seest, inimese südamest, tuleb välja halbu arutlusi, hooramist, vargust, tapmist, abielurikkumist, ahnitsemist, kurjust, kavalust, liiderlikkust, kadedust, pühaduseteotust, kõrkust, rumalust -kõik need pahed tulevad seest välja, ja need rüvetavad inimest.” (Mk 7: 20-23) 

Lisaks sellele, et keel oma olemuses toodab pigem kurja kui head, ütleb Jaakobus ka, et see on rahutu ja lisab, et seda ei suuda taltsutada ükski inimene! (s 8). Rahutus ja kärsitus on iseloomulikud deemonitele ja kurjuse maailmale. Jumala ja Tema riigile on iseloomulik aga rahu. Kontrollimata keel tahab alati “lisada” midagi (enamasti mürki, või hammustamist).

Siin toob Jaakobus näite tolleaegsest keskkonnast: Jaakobuse päevil lasi imperaator või kuningas püstitada enda kujud kõikidesse piirkondadesse oma valitsusalal. Ja kui keegi taolise kuju suhtes midagi halvasti ütles või tegi, võrdus see kuninga või imperaatori enese isikliku solvamisega. Siit tõmbab Jaakobus paralleeli - mistahes kaasinimene (ligimene), kellele me midagi ülteme, on oma olemuselt jumalanäoline, Jumala enese kuju kandja. Teda solvates või haavates, solvame tegelikkult Jumalat ennast, inimese Loojat ja meil tuleb kanda vastavat karistust.

Kõike ülaltoodut arvesse võttes ja kui me nüüd kaalume oma igapäevast kõnet ja sõnu, siis võib tulla ahastus. Midagi sarnast koges ja väljendas ka prohvet Jesaja: “„Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast et ma olen roojane mees huultelt ja elan roojaste huultega rahva keskel; “ (Js 6:5)

Aga mida me saame siis teha? Mis on meie lootus täna? Ütleb ju Jaakobus, et keel haarab endaga kaasa kogu ülejäänud ihu, määrates nii meie saatuse - meie sõnakasutusel on keskne koht võrreldes kõige muuga. 

Jeesuse sõnu Mk 7 peatükis ja Jaakobuse ütlust (Jk 3:14) lähemalt uurides näeme, et keelel on küll uskumatult suur meelevald ja ulatus, aga see, mis “keelele tuleb”, lähtub inimese südamest. Keel ise ei ole kurjuse allikas - ta on vahend mida kuri meelsasti ja võimsalt kasutab. Lähteallikaks on inimese süda ja selle seisukord. Jk 4:7 ütleb Jaakobus: “Alistuge siis Jumalale! Pange vastu kuradile, siis ta põgeneb teie juurest.” See, mida teha saame on igapäevaselt alistada oma süda Jumalale ja Jumala Püha Vaimu abiga kontrollida oma keelt. Esimene samm on teadvustada - kui suurel ohualal igapäevaselt liigume. Teine on jälgida ja kohe meelt parandada iga kord, kui meie “keel vääratab”. Kolmas samm on meeles pidada - et sama võimas, kui keel on hävitajana, võib Ta Jumalale üleantuna olla ka tervendajana. Jeesus kasutas oma keelt just sellisel viisil ja see tähendab, et ka meie saame seda teha.