Kui kristlasi rõhutakse jõukamate poolt, mida nad siis peaksid tegema? Jaakobuse sõnul tuleb neil sellises olukorras rakendada kanntlikkust, kuni Kristus tagasi tuleb. Raevus ja vihas tehtud teod ei too esile Jumala õigsust (Jk 1:20). Kannatlikkus võrdub vastupidamisega (Jk 1:2-3) ning Jaakobus ütleb, et see voorus võiks kristlastes küpsemaks saada.

Kristlik ootus ei ole millegi, vaid Kellegi ootus. Jaakobus mainib siin kahel korral Jeesuse tagasitulekut ning korra mainib ka, et Kohtunik seisab juba ukse taga (s 9). Uus Testament viitab veel mitmes kohas Kristuse taastulekule, kui “ligi olevale” (Rm 13:12; Hb 10:25; 1Pt 4;7). See ootusepinge on jätkuvalt üleval, sest keegi ei tea, millal see juhtub.

Algkogudus sai sageli vaenuavalduste osaliseks, samas kogesid nad, et Kristuse taastulek viibib. Nii muutus kannatlikkuse praktiseerimine oluliseks nende elus. Ka meie vajame kannatlikkust paljudes olukordades. Igapäevaselt soovime kiireid palvevastuseid, näha Jumala tegutsemist - see pole iseenesest halb, aga parem on liikuda Jumalaga samas tempos. Teisalt elame ka meie Kristuse tuleku ootuses, sest Piibel ütleb, et Jeesus tuleb varsti tagasi - siis saab kurjus oma palga ja meie pääseme Jumala juurde. 

Ometi - Jeesus pole veel tulnud ja me ei tea, millal see juhtub ning lisaks kanntlikkusele vajavad kristlased üsna igapäevaselt ka julgustust, meil tuleb “kinnitada oma südant” (s 8). Julgustuse leiame Jumala Sõnast. Tõotustest, mida Jumal on meile oma sõnas esile tõstnud - neist saame kinni hoida. Kannatustes muutub see eluliselt oluliseks. Jumala tõotus, et kord tuleb see aeg, kus kuri saab oma palga, kehtib iga ajastu usklike jaoks. 

Jaakobus viitab ka, et julgustust ja eeskuju võime leida erinevatelt Piibliloo tegelastelt. Jaakobus toob eeskujuks Iiobi (Ii 42:1-6), kuid võime toetuda ka prohvetite ( nt Eelija ja Jesaja kogemustele) - seda eriti kurja kannatades. Taavet räägib oma lauludes sageli ootamisest ja manitseb oma hinge “ootama Issandat” (Ps 37:34; Ps 27:14; Õp 20:22).

Kõige mõistetavam näide kanntlikkusest oli Jaakobuse kirja lugejatele aga nende isiklik põlluharimise kogemus. Nende ellujäämine ja toimetulek sõltus otseselt vihmast, mida põllud said ning Jumal oli ka tõotanud neile, et kui nad järgivad Tema käske, siis Ta garanteerib neile selle   (5Ms 11:13-14, 5Ms 11:16-17). Tänapäeval on vähesed meist otseselt seotud põlluharimisega, aga me kõik saame toetuda mineviku kogemusele, kus oleme oodanud ja kätte saanud Jumala lahendused. Ta on ja jääb ustavaks, Tema ei muutu.

Jumal ei unusta oma rahvast - Ta ei teinud seda algkoguduse päevil, ega unusta meid täna. Jaakobus meenutab meile, et Jumal on pikameelne, halastaja ja armuline (Ps 103:8; Ps 11:4), ning Jumala tõotustele toetudes saame Temalt jõu jääda kannatlikuks mistahes katsumustes.