Loe läbi alltoodud kirjakoht: Js 42:1-9
Esimene laul Jumala sulasest1Vaata, see on mu sulane, kellesse ma olen kiindunud, mu valitu, kellest mu hingel on hea meel. Ma olen pannud oma Vaimu tema peale, tema toob rahvaile õiguse.
2Tema ei kisenda ega karju, tema häält ei ole kuulda tänavail.
3Rudjutud pilliroogu ei murra ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära, ta levitab ustavalt õigust.
4Tema ei nõrke ega murdu, kuni ta maa peal on rajanud õiguse ja saared ootavad tema õpetust.
5Nõnda ütleb Jumal, Issand, kes on loonud taeva ja on selle võlvinud, kes on laotanud maa ja sellest võrsuva, kes on andnud hingeõhu selle rahvale ja vaimu neile, kes seal peal käivad:
6Mina, Issand, olen õigusega sind kutsunud ja kinnitan su kätt; ma kaitsen sind ja panen sinu rahvale lepinguks, paganaile valguseks,
7avama pimedate silmi, vabastama vange vangistusest, pimeduses istujaid vangikojast.
8Mina olen Issand, see on mu nimi, ja mina ei anna oma au teisele ega oma kiidetavust nikerdatud kujudele.
9Vaata, eelmised sündmused on aset leidnud ja ma kuulutan uusi; enne kui need toimuma hakkavad, teen ma need teile teatavaks.
Kord rääkis mulle õigeusu taustaga etioopia tudeng, et etiooplased peavad end valitud rahva hulka kuuluvaks - et nad on erilised Jumalale viisil, mida teised rahvad ei ole, tõeline “püha rahvas” praeguses maailmas. Teised riigid ei pruugi kasutada just selliseid väljendeid, ent mõtteviis üle maailma on üsna samasugune. Olgu tegu siis brittide, ameeriklaste või brasiillastega - ikka arvatakse, et ollakse teistest paremad.
Iisrael oli tõepoolest Jumala poolt valitud, kuid nende probleem seisnes selles, et nii nagu ka praegused rahvad, tõlgendasid nad oma “valitud olemist” staatuse võtmes. Nad uskusid, et see andis neile õiguse tunda uhkust enda tähtsuse üle ning vaadata ülevalt alla teistele rahvastele.
Ka Jesaja rõhutab valituks olemise olulisust, kuid selgitab samas, et neid ei valitud mitte staatuse saamiseks maailmas, vaid teenimiseks: Jumala teenimiseks ning teiste inimeste teenimiseks. Jah, see oli tõest Au Issand ise, kes oli nad kutsunud, kuid see au kuulus üksnes Talle, see ei kuulunud ebajumalatele või ka Iisraeli rahva liikmetele.
Iisrael oli kutsutud levitama õiglust, tooma valgust paganatele, kes olid pimeduse vangis - et ka nemad võiksid tundma õppida seda aulist Jumalat. Nad olid kutstutud “õigsuses” (s 6) - et nad jutustaksid õigluse Jumalast - mitte ainult sõnadega, vaid ka oma käitumisega. Nad pidid maailmale demonstreerima, et Tema oli Jumal, kes hoolis õigusest ning kes hoolis ka inimestest.
Aga nii kaua kui Iisrael istus oma hiilgavas isolatsioonis, kas siis oma saatuse üle nurisedes või oma staatusega uhkeldades, ei olnud nad kuidagi täitmas seda teenimisülesannet, milleks Jumal nad esmalt kutsunud oli.
Selle kommentaari autor: Mary Evans