On raske tollel ajal kujutleda suuremat tragöödiat kui pidalitõbi. Kõigepealt haigus ise, mis aeglaselt ja suurt vaeva põhjustades hävitab ihu. Sellele lisandub sotsiaalne pagendus - nii oma perekonnast kui ka kogukonnast. Lisaks kõigele on inimene ka vaimselt pagendatud - ta ei tohtinud minna sünagoogi ega templisse, ta ei saanud osa usklike osadusest, ega tuua ohvreid Jumalale. Seega - tal ei olnud lepitust Jumalaga, ka tema ta hing oli määratud hukkumisele.

Tol ajal peeti pidalitõbiseid kõndivateks laipadeks, kes olid teiste jaoks sama hästi kui surnud ning kes pidid eemale hoidma igast tervest inimesest. Surnu lähedal olemine muutis inimese ebapuhtaks, ning seetõttu ei lubatud neid ka sünagoogi teenistusele. Haiguse tõttu mädanev liha aga tekitas ka jubedat haisu, mida vähesed suutsid taluda.

Võibolla just kõige selle tõttu toimib Jeesus siin nii tugeva emotsiooniga. Loeme, et Jeesusel “hakkas temast hale”. Paljud meist on kogenud nii sügavat liigutust, mis on peaaegu nagu tugev kõhuvalu - mis sügaval sisemuses tekitab rõhumist ja ängi, kui näeme midagi väga kohutavat.

Nähes seda meest seal tee kõrval, ei hoia Jeesus aga hoopiski eemale! Ta ei põgene, nagu iga normaalne inimene teeks. Jeesus murrab kõiki käitumisstandardeid ja sirutab välja oma käe, puudutab seda meest (!!!) ning tervendab tema. Sest Jeesus teab - vägi, meelevald taevast, mis on Tema sees on suurem kui haiguse vägi. Mitte tema ei pea kartma nakkust - vaid nakkus peab kartma Teda!

See on üks haaravamaid pilte sellest, milline on Jumal. Jumal lihtsalt ei vaatle ega hinda turvalisest kaugusest meie olukorda - sinu olukordi täna. “Kui sa tahad, siis sa võid…” ütles haige Jeesusele. Jah, Ta tahab! Jeesuse kaudu tuleb ta otse meie juurde ja puudutab meie elu, maailma, olukordi - kaastundega, mis muudab me südamed, elu ja maailma. Ta tuleb armastuse ja väega.