Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Pt 2:10b-22
Hoiatus eksiõpetajate eest10Iseäranis nuhtleb Issand neid, kes rüvedas himus elavad
lihaliku loomuse järgi ning põlgavad Issanda valitsust. Need on jultunud
ja ennast täis ega põrka tagasi teotamast kirkuseingleid,
11kuigi isegi inglid, kellel on rohkem jõudu ja väge, ei
lausu nende kohta teotavat otsust Issanda ees.
12Ent need on nagu mõistmatud loomad, kes
on loomu poolest sündinud püüdmiseks ja hukkamiseks; nad teotavad seda,
mida nad ei mõista, ja hukkuvad oma hukatuses,
13karistatuna ülekohtu eest ülekohtu palgaga. Nad peavad lõbuks
priisata päise päeva ajal, need mustuse- ja häbiplekid, kes
turgutavad end oma lõbudes, kui nad pidutsevad koos teiega.
14Nende silmad on täis abielurikkumist ning neil ei saa kunagi patust
küllalt, nad ahvatlevad kõikuvaid hingi, neil on
ahnitsema harjunud süda, nad on needuse lapsed.
15Nad on loobunud otseteest ja eksinud ära, järgides teed, mida
läks Beori poeg
Bileam, kes armastas ülekohtu palka,
16sai aga noomida oma üleastumise pärast: hääletu koormaloom rääkis
inimhäälega ja takistas prohveti meeletust.
17Need on veeta allikad, marust aetavad udupilved, neile
on määratud pilkane pimedus.
18Sest rääkides tühiseid ja õõnsaid sõnu, ahvatlevad nad kõlvatute
lihahimudega neid, kes hiljuti on jõudnud ära põgeneda eksituses elavate
seast,
19kes, tõotades teistele vabadust, on ise kaduvuse orjad; sest
kellele on keegi alistatud, selle orjaks ta on saanud.
20Kui nad on kord ära põgenenud maailma saastast meie Issanda
ja Päästja Jeesuse Kristuse tunnetuse kaudu, pärast aga
jälle vajuvad sellesse saasta ja jäävad alla, siis on ju nende viimane lugu
halvem kui esimene.
21Sest neile oleks olnud parem, et õiguse tee oleks neile jäänud
tundmata, kui et seda äratundnuna pöörata selg nende kätte antud pühale käsule.
22Nendele on tulnud kätte see, mida tõeline vanasõna ütleb: „Koer
pöördub tagasi oma okse juurde” ja „Pestud emis läheb porisse
püherdama”.
Peetrus jätkab valeõpetajate süüdistamisega. Tema sõnul õpetavad viimsed, et kuna Jumala arm on toonud usklikele pääste, on nad nüüd vabad ka praktiseerima pattu. Taoilst liiderlikkust toetab tugevalt kreeklaste uskumus hinge ja ihu eraldatusest: valeõpetajad uskusid samuti, et kui inimese hinge saatus on nö kindlustatud Kristuses, siis polnud enam vahet mida inimene oma ihuga tegi.
Peetrus tahab selle vale täielikult paljastada ning kõige karmimal moel hukka mõista. Ta võrdleb sellist praktikat viljelevaid inimesi loomadega (s 12), kellel puudub inimesele antud arusaamine. Peetrus ütleb, et neil valeõpetajatel jääb samamoodi puudu arusaamisest ning nad arvavad endist rohkem kui nad reaalselt on. Tegelikult ütleb ta, et nii nagu Bileami eesel oli vaimsetes asjades mõistlikum kui Bileam ise (4Ms 22:21–34)(s 15), samamoodi tunnevad isegi loomad tõde paremini kui nood valeõpetajad!
Need valeõpetajad elavad elu, mis ei vääri evangeeliumi ega täida ka seda, mida nad oma kuulajatele lubavad; nad tõotavad palju, aga annavad tegelikult vähe. Kõikelubav vabadus, mida nad inimestele soovitavad - sisuliselt vabadus pattu teha - tundub atraktiivsena, kuid tegelikult on see kuivanud allikas (s 17).
Taolist tüüpi kõigelubavusega on sageli see probleem. See tundub olevat täis erutavaid võimalusi, eriti võrreldes range distsipliiniga - kuid üsna varsti kogeb otsija, et see ei ole teda rahuldanud, või veelgi hullem - see on toonud tema ellu hävituse. “Vabadus võib muutuda inimese vabaduseks hävitada iseennast” (Tom Wright).
Jumal on oma armust kinkinud meile vaba tahte nii, et saame ise valida, kuidas elame. Seda tehes riskis Ta uskumatul määral, teades, et inimene võib Jumala asemel valida ka ebaõige suhtumise seksuaalsusesse, võimu; võib valida ahnuse jpm. Ehk peatab Peetruse salvav kriitika meid veel õigel hetkel: hoiatades neid, kes on kogenud tõelist vabadust ja avarust Kristuses, kuid unustanud selle kõik, sukeldudes primitiivsete tungide rahuldamisse.
Selle kommentaari autor: Gareth Higgs