Peetrus on just lõpetanud ereda ja hoiatava kirjelduse “Issanda päevast” (2Pt 3:10), suunates kirja lugejate pilgu eemale vana maa ja taeva hukkumisest tules  - kaugemale, uue maa ja uue taeva poole, kus elab õiglus. See on usklike ootus “tõotuse järgi” (2Pt 3:13), ükskõik kui pikalt ka oodata tuleb. Ja ootus võib olla pikk, teab Peetrus, sest ta ütleb, et ootajale võib hakata tunduma, et Jumal viivitab. 

 Aga kuidas oodata midagi nii määramatut, kuidas mitte väsida ootamisest?  Teame ju kõik, et ootamine ning seda tehes Jumala tõotustele kindlaks jäämine, pole sugugi lihtne. Esimese sajandi usklikud olid üsna kindlad, et Jeesuse taastulemine võib sündida juba nende eluajal.

Esimese asjana ütleb Peetrus, et oodata tuleks “toimekalt” (s 14). Mida see tähendab? Complete Jewish Bible tõlgib sama väljendit: “tehke kõik mis on teie võimuses”. Siit näeme, et kuigi me ei saa kuidagi “Issanda päeva” saabumist kiirendada, on asju mille tegemine “on meie võimuses”. 

Esiteks ei tohi oodates kaotada valvsust. Kui elu enam-vähem sujub ja otsest ähvardavat ohtu ei paista, lõdveneb tähelepanu ning inimene, nautides rahulikku elu võib vajuda mugavustsooni. Jõudeolek aga soosib nautimist ja kui järjest uute nauditavate asjade kogemine on fookuses, kasvab oht ületada kõlbluse piir. On hämmastav, et oleme üsna agarad kaitsma mistahes väliseid piire, aga sisemiste, südames olevate piiride ületamine võib toimuda palju lihtsamalt, mõnikord isegi võitluseta.

“Valvake, et teid ei kistaks kaasa kõlbluseta inimeste eksitustega” hoiatab Peetrus (s 17). Kas peaksime hakkama mõõtma iga uue sõbra moraalset taset? Või kahtlustama uusi tuttavaid kurjades kavatsustes meelitada meid eemale Jumalast? Ka selliseid kristlasi on olnud, siiski pole taoline suhtumine kaasinimestesse jumalariigi kohane ning muudab inimese üsna eemaletõukavaks.  Pealegi piisab tänapäeval kõlbluse piiride ületamiseks juba ekraanist ja internetist. 

Piire saab tugevdada väljapoolt, aga ka seestpoolt. Peetrus mainib 17.salmi teises pooles, et inimesed, keda halvaga kaasa kistakse võivad ära langeda oma usu kindlalt aluselt. Teisisõnu, nad hakkavad kahtlema selles, mida enne kindlalt uskusid - Jumala tõotustes, Jumala pühaduses, päästes, patu ohtlikkuses ja paljus muus. Tekib uus (ja moonutatud) maailma- ning jumalapilt, mida on aina lihtsam sobitada inimese lõdvema eluga; leitakse uued rõhuasetused: nt Jumala armastus aktsepteerib igasuguseid tegusid; Jumal tahab et oleksime vabad jne. Üsna samamoodi eksitati esimesi usklikke kogudusse poetunud eksiõpetajate poolt. 

Ainus vastumürk sellisele märkamatule mürgitumisele, on liikuda vastassuunas - liikuda Jumalale veel lähemale. Tungida edasi, ületades mugavuse soovi, igatseda Tema ligiolu ning ülistada Teda Tema kirkuses. Mida lähemal oleme Jumalale, seda enam oleme täidetud Tema armastusega, seda teravamalt tajume ohu ja pühaduse piiri ning seda enam igatseme teenida neid, keda Ta meie teele saadab. 

See on piiride kindlustamine seestpoolt. See on täiesti teistsugune “nautimine”, mille teostamine on täiesti meie endi võimuses. See on ootamise viis, mis tagab, et Jeesuse taastulekul “leitakse meid veatuina ja laitmatuina rahus” (s 14) Ja just sellist toimimist peab silmas ka Peetrus õhutades oma kirja lõpus: Kasvage meie Issanda Jeesuse Kristuse Kristuse armus ja tundmises! (s 18).