Kirja lõpupeatükis tõstatab autor veelkord uue, Jeesuse lepingust lähtuva jumalakummardamise ja teenimise viisid. Selle uue mõtteviisi aktsepteerimine osutus raskeks eriti juutidest kristlastele, kellede jaoks jumalakummardamine oli enne sisaldanud paljude käskude ja riituste täitmist, ning kes nüüd ei suutnud ette kujutada Jumala teenimist lahus vanadest traditsioonidest. Seetõttu kerkis koguduse keskel ikka ja jälle esile isikuid, kes veensid noori usklikke järgima käske ja rituaale. 

Kirja autor hoiatab mitme konkreetse õpetusliku vea eest, paludes, et noor kogudus ei läheks kaasa nende kristlusele “võõraste õpetustega “(s 9) vaid peaks kindlalt kinni oma juhatajate eeskujust ning õpetusest.

Esmalt nimetab ta ettekirjutusi toitude kohta, sest juutide käsuseaduses oli terve hulk reegleid mida üldse, millal ja kuidas oli lubatud valmistada ja süüa. Ta ütleb siin otse, et sellest “ei olnud kasu nende reeglite täitjatele”. Sellist, nende elu keskmes olnud seadmiste “tühistamist” oli käsumeelsetel juutidel kindlasti raske kuulda! Autor ka põhjendab väites, et jumalakummardamises peab uskliku süda saama kinnitatud ning et uue lepingu kohaselt on üksnes Jumala arm mis inimest lõplikult kinnitab,  mitte aga toiduga seotud reeglid (s 9, Rm 14:17; 1Kr 8:8, Kl 2:16; Kl 2:20-23). Ettekirjutused toitude kohta olid olnud välised reguleerijad, need said aga ületatud (tühistatud) Kristuse lepitussurma läbi.

Toidu teemalt liigub autor edasi altari ja Suure Lepituspäeva ohvritalituse juurde, kus ohverdatud loomade kehad tuli põletada väljapool leeri. Taas on tema sõnad rasked juutidele, kui ta ütleb, et  kes endiselt tahavad järgida vana teenistuse rituaali telgis, need ajavad taga “varjukuju”, ning neil pole õigust süüa uue lepingu altarilt. Teisisõnu - ei ole võimalik sobitada vanu reegleid uude eluviisi, vaid tuleb valida üks või teine. 

Väljapoole leeri  (Jeruusalemma linna) tuli käsuseaduse kohaselt viia kõik, mis oli ebapuhas - ning enne puhastuspäevade ja riituste sooritamist ei tohtinud ohvrite väljaviijad tagasi tulla. Jeesus aga surigi väljapool leeri ning vanade seaduste jõusse jäämisel tähendanuks see, et Jeesuse ohver oli ebapuhas ja ebapüha! Paradoksaalselt aga oli just Jeesuse ohver see, mis uskujad uue lepingu kohaselt üldse pühaks ja puhtaks tegi! Jeesuse surm tähistas terve käsuseadusliku mõtteviisi ja jumalateenimise lõppu. Nüüdsest polnud Jumalat vaja otsida enam eriliselt pühades paikades ja riitustes, vaid tuli minna välja, Kristuse juurde (s 13). Juutidest kristlaste jaoks tähendas see väljaminemist Tema juurde, kes oli surnud vana seaduse järgi neetuna ja teotatuna. Kristlaste uus jumalateenimise paik oli nüüdsest see ebapüha ja ebapuhas maailm, kus valitses uskmatus ning tagakiusamine.

Viimaks täpsustab kirja autor mida uue lepingu kohane jumalakummardamine sisaldab. Kristlased peaksid järjepidevalt tooma “kiitusohvrit”, mida kirjeldatakse kui “huulte vilja” (s 15, Ho 14:3). See võib tähendada Jumalale pideva tänu toomist, aga ka avalikult Jumala  kohta tunnistuse andmist - näiteks kristlaste kogunemisel ning üksteise julgustamisel, või kui räägitakse uskmatutele Kristusest. Teine jumalateenimise viis on osaduse hoidmine, heade tegude tegemine ning kaaslastega selle jagamine, mis kellelgi on (s 16 Jk 1:26-27). Kõike seda aga ei tohi teha eeldades, et nii “kogutakse Jumala soosingut”  - see on paganlik mõtteviis. Uskliku teod ja kiitus peab voolama Jumala armastuse kogemusest, millega Tema meid armasta enne kui me Teda üldse tundsime.