Selles lõigus väljendub sama, mida ütleb Jaakobus 4:8 “Tulge Jumala ligi, siis tuleb tema teie ligi! “ Lõigu algussalmides kordub kirjeldus “ Ma hüüan”, kahes järgmises salmis räägitakse silmadest, mis “jõuavad vahikordadest ette” ( 147,148). Sellest kokku tekib pilt 24 tunnisest palvevalvest ning Sõna juures mediteerimisest. 

Pane tähele, miks laulja hüüab: ta palub, et Jumal aitaks tal elada Tema sõna kohaselt ja ta kogeb, et ei suuda seda ise, vaid vajab Jumala abi. Siin on oluline tõde: mitte meie ei tee end Jumalale kõlbavaks (parema käitumise läbi), vaid Jumal muudab meid, kui oleme Tema ligiolus.

Juba järgmises salmis näeme, et laulja on jõudnud Jumala ligiolusse - enam ei räägi ta isiklikust pingutusest vaid hingamisest, sest nüüd kannab teda Jumala armastus, mida ta kogeb. Sama väljendavad ka salmid 151 - 152, kus hingamine on muutunud teadmiseks ja tuleb Jumala Sõna tõeks saamise kogemisest.

Võrreldes eelpool kirjeldatud ligioluga toob salm 150 korraga sisse ereda (ja tumeda) kontrasti, kirjeldades Jumalast eemal olemise mõju. 

Palvetamist ei ole võimalik lahutada sõnakuulmisest. Ilma igatsuseta tungida Jumala ligiolusse ja seal kogetu mõjul pühenduda Tema teenimisele, jääb palvetamine valdavalt enesekeskseks soovinimekirja esitamiseks.  Aga Jumala läheduses kogetud armastus ning aktsepteerimine toob palvesse hingamise ja sellest sünnib Sõnast süüdatud valmidus ohvriks. Siis juhib Jumala isiklik kõnetus inimest Sõna läbi - mida ja kuidas palvetada. Seda lugedes tajume mida peaksime ütlema ja Püha Vaim aitab palvetaja januneval südamel joonduda Jumala südamega. Nii täidetud, ülevoolav süda on rõõmuga valmis tooma ohvreid. Sõna kuulja ja kasutaja peab alati olema valmis saama ka Sõna tegijaks.

Mida lähemale tulevad ohud (s150) seda lähemale tuleb ka Jumal. Issand on lubanud olla meie “kõige lähedasem lähedane” - ja seda eriti meie abituses. Tema on see, kes on tõotanud täita kõik meie vajadused. Ja Tema ligiolu on lahutamatu Tema muutumatust armastusest, Ta armastavast ustavusest mis kinnitab meis  Tema “lähedaseks” olemist jõulisel viisil. Sama kinnitab ka Sõna, tuues ikka ja jälle esile Jumala tegusid ning olemust. Näeme, et Jumalat ei saa lahutada Tema sõnast, ning nõnda saab Sõnast Jumala vahend mille läbi Ta elustab neid, kes Teda appi hüüdes Tema ligi tulevad (s 149).