Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ii 8:1-22
Bildad kaitseb Jumala õiglust1Siis rääkis suhiit Bildad ja ütles:
2
„Kui kaua sa tahad seda kuulutada,
kui kaua on sõnad su suust nagu tugev tuul?
3Kas Jumal peaks väänama õigust
või Kõigevägevam väänama õiglust?
4Kui su lapsed pattu tegid tema vastu,
siis ta andis nad nende üleastumise võimusesse.
5Kui sa otsid Jumalat
ja anud Kõigevägevamat,
6kui sa oled aus ja otsekohene,
siis ta ärkab nüüd sinu pärast
ja taastab su eluaseme, nagu see peab olema.
7Ja olgugi su algus väike,
sa saad siiski lõpuks väga suureks.
8
Aga küsi ometi eelmiselt põlvelt
ja pane tähele, mida nende isad on uurinud.
9Sest meie oleme eilsed ega tea midagi,
meie päevad maa peal on ju nagu vari.
10Eks nad õpeta sind ja räägi sulle
ja too oma südamest sõnu esile?
11Kas kõrkjas kasvab seal, kus pole muda,
või sirgub pilliroog ilma veeta?
12Alles veel kasvujõus, lõikamata,
kuivab see kiiremini kui kõik muu rohi.
13Niisugune lõpp on kõigil, kes unustavad Jumala,
ja jumalatu inimese lootus kaob.
14Ta usk on härmalõnga sarnane
ja ta usaldus on otsekui ämblikuvõrk.
15Ta toetub oma kojale, aga see ei pea vastu,
ta haarab sellest kinni, aga see ei jää püsti.
16Ta haljendab päikese paistel
ja tema võsud levivad üle ta aia.
17Ta juured on põimunud kivikangrusse,
ta näeb kivide koda.
18Aga kui Jumal hävitab tema ta asemelt,
siis ta salgab teda: „Ma ei ole sind näinudki!”
19Vaata, niipalju oligi temal teekonnarõõmu.
Ja mullast võrsub juba teine.
20Vaata, Jumal ei hülga vaga
ega võta kinni pahategijate käest.
21Veel täidab ta sinu suu naeruga
ja su huuled hõiskamisega.
22Kes sind vihkavad,
peavad ennast katma häbiga
ja õelate telki ei ole enam.”
Eliifas oli Iiobi sõpradest kõige vanem, ta toetus oma elukogemusele ning uskus, et suudab leida lahenduse kõikidele probleemidele. Bildad aga oli palju vähem enesekindel. Tema ammutas tarkust isadelt ning teistelt autoriteetidelt.
Bildad väljendab end palju otsesemalt kui tegi seda Eiilfas, kuid temagi sõnumi sisu on sama: ta ei süüdista Iiobit otse, aga jõuab ikkagi järeldusele, et Iiob peaks alandlikult meelt parandama ning oma patust pöörduma.
Ka Bildad usub, et kannatus on karistus, ning Iiobi laste surm on tõestus nende patususest.Kui Ellifas arvas, et Iiobil võis olla mõni kogemata sündinud eksimus, siis Bildad ei usu Iiobi vagadusse. Ta ütleb: “kui sa oled aus ja otsekohene…” (s 6), ning õhutab Iiobit uurima oma südametunnistust.
Enamik Bildadi kõnest põhineb arusaamisel, et igal asjal on oma põhjuslik seos, ning ta lõpetab lootusrikkal toonil: kui sa oled vaga, siis sa ei sure! “Vaata, Jumal ei hülga vaga…” (s 20)
Kõik see, mida Bildad ütles, oli tõsi - see lihtsalt ei olnud kohane Iiobi olukorrale. Aga tema tarkus on liiga pinnapealne, et Iiobit aidata. Siin on ka julm iroonia: sest kui Iiob teeks Bildadi nõu järele ja “otsiks JUmalat ning anuks Kõigevägevamat” (s 5), rõhutades oma vagadust kannatusest pääsemiseks, siis kinnitaks ta sellega tahtmatult saatana väidet, et ilma nähtava kasuta ta Jumalat ei otsiks.
See, mida Bildad rääkis lootuse kohta oli tõde. Mitte miski inimkonna kogemuses pole nii selge kui see, et jumalakartmatu inimese lootus hävib. Lootusel, ihaldatu tõekssaamise ootusel, on inimese elus väga suur tähendus. Lootus millegi realiseerumisest, on pannud inimesed tegema nii head kui halba. Ometi on elu täis näiteid selle kohta, kuidas lootus luhtub, ning oodatu ei saabu.
Lootuse tõttu on inimesed pääsenud, aga lootuse tõttu on nad ka hukkunud. Otsustavaks saab lootuse sisu. Jumalakartmatu inimese lootus hävib, aga see, kes oma lootuse paneb Jumala peale, saab näha täielikku päästet.
Kristlik lootus ei ole soovmõtlemine. Meile on antud teada, mis lõpuks sünnib ning selle garantiiks on Jeesus Kristus ise. Tema on tõotanud omade eest hoolitseda, neist kinni hoida otsekui ankur ning viia nad viimselt taeva kirkusesse (Hb 6:19-20)
Selle kommentaari autor: APÜ