Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 144
Kuninga palve õnnistuse saamiseks1Taaveti laul.
Tänatud olgu Issand, mu kalju, kes õpetab mu käsi lahinguks ja mu sõrmi sõjaks,
2tema, kes on mu heldus ja mu mäelinnus, mu kindel varjupaik ja mu päästja, minu kilp ja see, kelle juures ma pelgupaika otsin; ta alistab minule mu rahva.
3Oh Issand! Mis on inimene, et sa tahad teda tunda? Mis on inimlaps, et sa paned teda tähele?
4Inimene on tuuleõhu sarnane: tema päevad on nagu mööduv vari.
5Issand, kalluta oma taevaid ja tule alla, puuduta mägesid, et need suitseksid!
6Löö välku ja pilluta nad laiali, läkita oma nooled ja peleta neid!
7Siruta oma käed ülalt, päästa ja tõmba mind välja suurest veest, võõramaa laste käest,
8kelle suu räägib tühja ja kelle parem käsi on valetaja käsi!
9Jumal, ma laulan sulle uue laulu! Ma mängin kümnekeelsel naablil sinule,
10kes annad abi kuningaile, kes päästsid oma sulase Taaveti kurja mõõga eest.
11Päästa mind ja vabasta mind võõramaa laste käest, kelle suu räägib tühja ja kelle parem käsi on valetaja käsi,
12et meie pojad oleksid noorpõlves nagu hästi kasvatatud taimed, ja meie tütred nagu templi ehituses ilusasti voolitud nurgasambad,
13et meie aidad oleksid täis ning annaksid iga liiki vilja, et meie lambakari kasvaks tuhandekordseks ja kümne tuhande kordseks meie nurmedel,
14et meie veised oleksid tiined, et ei juhtuks kahju ega kaotust, et ei oleks hädakisa meie tänavatel!
15Õnnis on rahvas, kelle käsi nõnda käib. Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand.
Kui mõtleme tagasi inimkonna algusaegadesse, Kainile ja Aabelile, siis võime mõista, miks meeldis Jumalale Aabeli ohver, kuid mitte Kaini oma. Küsimus oli nende erinevas meelsuses, mitte nende erinevates andides.
Ehk avaneb siin vastus küsimusele: kuidas Jumala ülistamine tõuseks Aabeli ohvrisuitsuna üles taevasse ega jääks Kaini ohvrisuitsuna ülistajate endi ümber keerlema. Taaveti palvekambris võime õppida Jumalale alistumise kuninglikku tarkust: Issand on tema päästja ja pelgupaik, tarkus ja võimsus. Kõigekõrgema trooni ees seisab kuningas Taavet tavalise inimlapsena, “tuuleõhu sarnasena”, kes ei ole kuidagi ära teeninud Jumala tähelepanu. Ometi on tal julgust paluda päästet vaenlaste käest, kelle tugevus on vales ja reetlikkuses. Kaks korda palub Taavet abi päästeks tühiste juttudega ja ebapuhaste tegudega võõraste käest. Kuningas teab, et alles siis on võidetud viimnegi vaenlane ja algab rahuaeg, tuues kogu maale heaolu ja õitsengu.
Meiegi soovime, et meie tänavatel ei oleks hädakisa, aga kahjuks just selline on meie elureaalsus täna. Kui me soovime oma rahvale heaolu ja õitsengut, peame õppima targa Taaveti kombel kõigepealt taotlema puhast südant. Alles siis järgneb sellele ka maine õnnistus.