See hästituntud ning armastatud psalm jaguneb kaheks paralleelseks osaks. Kumbki neist kutsub meid üles kiitma ja ülistama Jumalat rõõmuga (s1,2,4) ning kumbki pool annab ka põhjuse miks peaksime sel viisil toimima (s 3,5). Meie kiitus peab olema nii täis rõõmu kui arusaamist, täidetud Jumala tundmisest - sellest, Kes Ta on ning mida Ta on teinud.
“Hõisake” - meenutab meile ka erutatud rahvahulga hüüdeid, kes kogunevad hõiskama kui Kuningas nähtavale ilmub (Ilm 19:1,6). Sõna mida on tõlgitud “teenige” (s 2) - meenutab meile, et jumalateenimine ei piirdu ainult kirikus laulmisega, vaid selles sisaldub ka kogu oma olemuse ohvrikstoomine aktiivses teenimises (Rm12:1). Vajame mõlemat: ilma kiitmiseta, muutub meie teenimine paljaks sehkendamiseks; ilma teenimiseta muutub meie kiitus pelgaks emotsionaalseks tõmblemiseks.
Ja siis on meil vaja “tulla” (s 2) - mis tähendab palju enamat kui vaid osalemist, pigem viidates enda vabatahtlikult Kuninga käsutusse andmisele.

Miks peaksime seda kõike tegema? Kõigepealt seetõttu et Ta on Jumal. Tema on meid loonud ning me kuulume Talle. See pole mitte üksnes loomise küsimus, vaid ka valimise küsimus. Tema, kes on meid teinud, tegi meid enesele rahvaks, ning ta toidab ja juhib meid kui Karjane. Nii ei kuulu me vaid iseenestele ning kiitmine ja kummardamine ja sõnakuulmine on asjad mida võlgneme Talle (1Kr 6:19, 20). Veelgi enam, meile kinnitatakse jätkuvalt, et Jumal on hea, armastav ning ustav. Ta on väärt oma rahva armastust, ning hea ülistus meenutab meile ja teistele, et asjad on just nii.
Kuigi praegu teavad seda vaid need kes kuuluvad Jumalale, on see teadmine mida me ei tohi hoida vaid enestele. Psalm algab pöördumisega terve maa ja selle äärte poole - hõlmates kõikide rahvaste kõik põlvkonnad. Jumala kutse on universaalne oma ulatuses ning igavene oma asjakohasuses.