Loe läbi alltoodud kirjakoht: Rm 14:1-13
Nõdrausuliste kohtlemisest1Võtke vastu ka usus nõder ja ärge vaielge arvamuste üle!
2Mõni usub, et ta võib süüa kõike, aga kes on nõder, sööb ainult taimetoitu.
3Kes sööb kõike, ärgu pangu halvaks seda, kes ei söö, ja kes ei söö, ärgu mõistku kohut selle üle, kes sööb, sest Jumal on tema vastu võtnud.
4Kes oled sina, et sa mõistad kohut võõra sulase üle? Oma isanda ees ta seisab või langeb. Aga ta jääb seisma, sest Issand suudab teda püsti hoida.
5Mõni jälle hindab ühte päeva muudest paremaks, ent teine hindab kõiki päevi ühesuguseks. Igaüks olgu oma mõtlemises kindel!
6Kes arvestab teatavat päeva, arvestab seda Issandale; kes sööb, sööb Issandale, sest ta tänab Jumalat, ja kes ei söö, jätab söömata Issandale ja tänab Jumalat.
7Keegi meist ei ela ju iseenesele ja keegi ei sure iseenesele,
8sest kui me elame, siis elame Issandale, ja kui me sureme, siis sureme Issandale. Kas me nüüd elame või sureme - me oleme Issanda päralt.
9Selleks on ju Kristus surnud ja saanud jälle elavaks, et ta oleks nii surnute kui elavate Issand.
10Sina aga, miks sa mõistad kohut oma venna üle? Või sina, miks sa paned oma venda halvaks? Kõik me ju astume Jumala kohtujärje ette,
11nagu on kirjutatud: „Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand, minu ees nõtkub iga põlv ja iga keel annab tunnustust Jumalale.”
12Nõnda peab siis igaüks meist enda kohta Jumalale aru andma.
13Ärgem siis enam mõistkem kohut üksteise üle, vaid pigem võtkem kohustuseks mitte saada vennale komistuseks või kiusatuseks!
Selles kirjalõigus jätkab Paulus selgitamist, mida praktiliselt tähendab olla “üksteise liikmed” (Rm 12:5). Kuna vaidlustes esilekerkinud teemad on vägagi tulised, siis on see, mida Paulus ütlemata jätab sama oluline kui see, mida ta ütleb. Tema adressaatideks on nii juutidest, kui ka paganatest koosnev kogukond, ning et kõige paremini mõista mida ta öelda tahab, on vaja vaadata neid teemasid juutide pühade päevade ning toitlustamisreeglite kontekstis. Sisuliselt on küsimus selles, kas juutide söömisreeglid ning hingamispäeva pidamine olid kohustuslikud koguduse kõikidele liikmetele. Nii sellest tekstist kui ka teistes kirjadest võime näha kui olulised ning miks nii tulised need teemad algkoguduse jaoks olid ( vt ka Gl 3; 1Kr 8).
Tähelepanuväärne aga on see, et kogu diskussiooni vältel väldib Paulus neid teemasid käsitlemast juutide-paganate vastandumise platvormina. Põhjus on ilmne: kuna kõik on üks Kristuses, siis selline eraldatus enam ei kehti.
Selle asemel käsitleb Paulus usus “nõrkade” problemaatikat. Ta ei kasuta seda terminit selleks, et “nõrku” kuidagi alavääristada või kehvemale kohale asetada, ega viita ka nagu oleks need inimesd päästmata. Pigem vihjab ta , et sellised inimesed ei ole täiel määral veel aru saanud, mida Paulus oma kirjas eelnevalt on öelnud.
Me kõik, kes tunnistame, et “Jeesus on Issand” - oleme üksteisega ühendatud (Rm 10:9), kuid samas oleme ka Tema jüngrid, õppijad, kes pidevalt kasvavad oma arusaamises jumalariigist. Mõned meist on peale mõtisklemist ja arutelu jõudnud arusaamises küpsuseni, ning oma “mõtlemises kindlad” (s 5). Teised on neis küsimustes alles kasvamise ja avastamise poolel teel. Paulus esitab siin usklikele kahepoolse väljakutse: teha otsus järjekindlalt püüelda suurema arusaamise suunas, ning olla helde kõikide nende suhtes, kes on just asunud usu ja õppimise teekonnale.
Paulus on nii eriliselt pühendunud ja rõhutab inimeste suhtumise avaruse ja helduse olulisust, et on nõus neil teemadel ikka ja jälle diskuteerima, kuigi talle enesele on need põhitõed juba ammu selged.
Selle kommentaari autor: Ian Paul