Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 16:25-40
Vangistamine Filippis25Kesköö paiku Paulus ja Siilas palvetasid ja laulsid Jumalat kiites, ning vangid kuulasid neid.
26Aga äkitselt sündis nii suur maavärisemine, et vangihoone alused vappusid. Ja otsekohe avanesid kõik uksed ja kõikide köidikud pääsesid valla.
27Kui nüüd vangivalvur unest ärkas ja nägi vanglaukse lahti olevat, tõmbas ta mõõga ja tahtis end tappa, arvates, et vangid on põgenenud.
28Paulus hüüdis aga valju häälega: „Ära tee enesele kurja, sest me kõik oleme siin!”
29Siis palus valvur tuld, tormas sisse ja heitis värisedes Pauluse ja Siilase ette maha,
30tõi nad välja ning ütles: „Isandad, mis ma pean tegema, et pääseda?”
31Aga nemad ütlesid: „Usu Issandasse Jeesusesse, siis pääsed sina ja su pere!”
32Ja nad rääkisid Issanda sõna temale ja kõigile, kes olid tema kojas.
33Ja vangivalvur võttis nad tollel öötunnil enda juurde ja pesi nende haavad. Ning otsekohe ristiti tema ja kõik ta omaksed.
34Siis ta viis nad oma kotta, kattis neile laua ja oli ülirõõmus, et ta kogu perega oli hakanud uskuma Jumalasse.
35Kui valgeks läks, läkitasid võimukandjad kohtuteenrid ütlema: „Lase need inimesed vabaks!”
36Vangivalvur teatas need sõnad Paulusele: „Võimukandjad on saatnud sõna, et teid vabaks lastaks. Tulge siis nüüd välja ja minge rahuga!”
37Paulus aga vastas neile: „Nad on meid avalikult peksnud ilma kohut mõistmata, ent meie oleme Rooma kodanikud; nad on meid vangi heitnud ja tahavad nüüd meid salaja välja ajada?! Nii see ikka ei lähe! Tulgu nad ise ja viigu meid välja!”
38Kohtuteenrid andsid need sõnad võimukandjaile edasi. Kui nood kuulsid, et apostlid on Rooma kodanikud, lõid nad kartma
39ning tulid ja palusid neilt vabandust, tõid nad välja ja palusid linnast lahkuda.
40Siis tulid apostlid vanglast välja ja läksid Lüüdia poole. Ja kui nad vendi olid näinud ja julgustanud, läksid nad minema.
Tänane tekst näitab, kuidas evangeelium toob vabaduse, aga ka seda, kuidas me peaksime tagama, et meil oleks vabadus evangeeliumi kuulutada. Jätkub eilne lugu evaneeliumi kuulutamisest. Nüüd on tähelepanu keskpunktis pagan - ehk vanglaülem.
Apostlite süüdistamisele järgnes arreteerimine, mäss ning pealiskaudne kohtuistung ning peale julma peksmist, viidi Paulus ja Siilase edasi vanglasse. Miks? Jumalal oli nii tarvis, sest seal ootas neid kolmas potentsiaalne pöörduja - roomlaste poolt ametisse määratud vanglaülem. Raskete olukordade tulles oleme mõnikord liiga kärmed süüdistama Jumalat, miks Tema meid ei kaitse - ja ka siin tekib küsimus, miks need vägevad apostlid ja Jumala kaastöölised, ei saanud kaitstud avaliku peksu ja vangistuse eest. Jumal vaatab alati kaugemale ja Ta on öelnud et Tema teed ja mõtted ei ole meie mõtted ja teed (Js 55)
Liigagi sageli alahindame me ka evangeeliumi väge. Kui keegi, siis too vanglaülem oli see, kes tundis hästi kahte asja: võimu ja valu. Ning ilmselt oli isegi tema imestunud, nähes kuidas peale selliseid kannatusi need kaks uut vangi laulsid kiituslaule Jumalale.
Alandus, ebaõiglus ja valu panid Pauluse ja Siilase palvetama ja laulma - see on proovitud meetod kannatuse talumiseks! Me võime kohtuda hirmutavate olukordadega, kuid keskendumine igavestele asjadele aitab meil näha Jumala kätt ja eesmärki. Paljud võivad tunnistada, et "laulud aitavad tõel jõuda sügavale südamesse", ning oma kogemusi mõtestada. Ka tagakiusu taludes võib rõõmustada (Ap 5:41).
Vanglaülema enda pöördumiseks aga oli vaja maavärinat! Kartes kõige halvemat oli vanglaülem tummakslöödud leides kõik vangid alles olevat. Siis aga andis vanglaülem alla, olles kaotanud sisemised tõkked, oli ta nüüd avatud kuulama ja vastama evangeeliumi sõnumile. Veel üks kodu avanes Kristusele.
Järgmisel päeval vabastasid ametivõimud Pauluse ja Siilase, pidades avalikku peksmist ning vanglas veedetud ööd piisavaks karistuseks. Siis aga kuulsid nad sellest, et Paulus oli Rooma kodanik, ning nüüd oli nende kord hirmu tunda. Paulus ei avaldanud oma kodakondsust niisama linna ametnike hirmutamiseks. Keeldumine lahkuda ilma avaliku õigeksmõistmiseta näitab, et Paulus soovis, et avalikkus mõistaks tema missiooni. See, et viimased avalikuld vabandasid ja oma eksimuse pärast hirmu tundsid - oli ühtlasi kaitseks linnas olevale noorele kogudusele ka peale Pauluse ja Siilase lahkumist. Ning kuna kuuldused levisid ka kaugemale, ulatus taolise “kaitse” mõju samuti teiseteni.
Selle kommentaari autor: APÜ