Loe läbi alltoodud kirjakoht: 3Ms 13:24-59
Seadused pidalitõve kohta24Või kui kellegi ihunahal on tule põletushaav ja põletushaava kasvav liha muutub punakasvalgeks või valgeks laiguks,
25ja preester vaatab seda, ja näe, karvad laigus on muutunud valgeks ja see paistab olevat madalam kui muu nahk, siis on see põletushaavast välja löönud pidalitõbi ja preester peab tema roojaseks kuulutama, sest see on pidalitõve nakatus.
26Ja kui preester seda on vaadanud, ja näe, valges laigus ei ole valgeid karvu ega ole see ka madalam kui muu nahk, vaid on muutunud ainult kahkjaks, siis peab preester tema eraldama seitsmeks päevaks.
27Ja preester vaadaku teda seitsmendal päeval: kui see on nahal üha laienenud, siis peab preester tema roojaseks kuulutama, sest see on pidalitõbi.
28Aga kui valge laik on püsinud ega ole nahal laienenud, vaid on muutunud ainult kahkjaks, siis on see põletushaava muhk ja preester peab tema puhtaks kuulutama, sest see on ainult põletushaava arm.
29Ja kui mõnel mehel või naisel on nakatus peas või habemes
30ja preester vaatab seda viga, ja näe, see paistab olevat madalam kui muu nahk ja selles on kollakad udukarvad, siis peab preester tema roojaseks kuulutama, sest see on lubikärn, pea või habeme pidalitõbi.
31Ja kui preester on näinud lubikärna nakatust, ja vaata, see ei ole madalam kui muu nahk ja selles ei ole kollakaid karvu, siis peab preester selle, kellel on lubikärna nakatus, eraldama seitsmeks päevaks.
32Ja kui preester seitsmendal päeval nakatust vaatab, ja näe, lubikärn ei ole laienenud, seal ei ole kollakaid karvu ja lubikärn ei paista olevat madalam kui muu nahk,
33siis peab ta ennast pügama; aga lubikärna ta ärgu pügagu; ja preester peab selle, kellel on lubikärn, uuesti eraldama seitsmeks päevaks.
34Ja kui preester seitsmendal päeval lubikärna vaatab, ja näe, lubikärn nahal ei ole laienenud ja see ei paista olevat ka madalam muust nahast, siis peab preester tema puhtaks kuulutama; ja olles pesnud oma riided, on ta puhas.
35Aga kui pärast puhastamist lubikärn nahal üha laieneb
36ja preester vaatab seda, ja näe, lubikärn nahal on laienenud: siis preester ärgu uurigu kollakaid karvu, ta on roojane!
37Aga kui lubikärn on tema silmis jäänud endiseks ja selle peale on võrsunud mustad karvad, siis on lubikärn paranenud: ta on puhas ja preester peab tema puhtaks kuulutama!
38Kui mehe või naise ihunahal on laigud, valged laigud,
39ja preester vaatab, ja näe, nende ihunahal on kahkjad valged laigud, siis on see ainult ohatis, mis nahal on välja löönud; ta on puhas.
40Kui mehel langevad juuksed peast, siis on ta kiilaspäine, aga ta on puhas.
41Ja kui juuksed ta peast langevad laubalt, siis on tal esipaljak, aga ta on puhas.
42Aga kui kiilaspeal või esipaljakul on punakasvalge lööve, siis on pidalitõbi välja löönud tema paljale pealaele või laubale.
43Ja kui preester vaatab teda, ja näe, lööbe muhk ta paljal pealael või paljal laubal on punakasvalge, näides nagu pidalitõbi muul ihunahal,
44siis on mees pidalitõbine, ta on roojane; preester peab tingimata tema roojaseks kuulutama, sest ta on peast nakatatud!
45Ja pidalitõbisel, kellel on nakatus, olgu rebitud riided, lahtised juuksed, aga habe peidetud, ja ta peab hüüdma: „Roojane! Roojane!”
46Niikaua kui tal on lööve, olgu ta roojane; ta on roojane, ta elagu üksinda, ta eluase olgu väljaspool leeri!
47Ja kui pidalitõve nakatus on riide küljes, olgu villasel riidel või linasel riidel
48või lõimel või koel linasest ja villasest, või nahal või mõnel nahkesemel,49ja kui nakatus on rohekas või punakas riidel või nahal või lõimel või koel või mõnel nahkesemel, siis on see pidalitõbi ja seda tuleb näidata preestrile.
50Ja kui preester on löövet vaadanud, siis peab ta nakatatud asja eraldama seitsmeks päevaks.
51Ja kui ta seitsmendal päeval vaatab löövet ja lööve riidel või lõimel või koel või nahal, mõnel nahast tehtud esemel, on laienenud, siis on see pahaloomuline pidalitõbi; see asi on roojane!
52Ja ta põletagu riie või lõim või kude, olgu see villane või linane, või kõik nahkesemed, millel on lööve, sest see on pahaloomuline pidalitõbi, see tuleb põletada tulega!
53Aga kui preester vaatab, ja näe, lööve ei ole laienenud riidel või lõimel või koel või mõnel nahkesemel,
54siis preester käskigu pesta seda, millel on lööve, ja ta eraldagu see uuesti seitsmeks päevaks.
55Ja kui preester vaatab pärast lööbe pesemist, ja näe, lööbe välimus ei ole muutunud, kuigi lööve ei ole laienenud, on see siiski roojane; sa pead selle tulega põletama, see on sööve, olgu taga- või esiküljes.
56Ja kui preester seda vaatab, ja näe, lööve on pärast selle pesemist kahkjas, siis ta käristagu see välja riidest või nahast või lõimest või koest!
57Ja kui veel midagi nähakse riidel või lõimel või koel või mõne nahkeseme peal, siis on see väljalöönud pidalitõbi: sa pead tulega põletama selle, mille peal on lööve!
58Aga riiet või lõime või kude või mõnda nahkeset, mida on pestud ja millelt lööve on kadunud, pestagu veel kord, siis on see puhas!
59See on seadus pidalitõve kohta riidel, villasel või linasel, või lõimel või koel või mõnel nahkesemel, selle kuulutamiseks puhtaks või roojaseks.”
Tänases tekstis on lisaks inimese nahale vaatluse all ka erinevad inimest või esemeid katvad materjalid - kangad, nahk jne. Kuigi esmapilgul võib tunduda kummaline- teame ju ka meie, et nakkust saab edasi anda ka muude pindade ja materjalide kaudu.
Veel hakkab silma, et inimene võis pidalitõve alguse saada ka põletushaavade kaudu. See tundub eriti julm - kõigepealt tuleb taluda põletuse valu aga siis veel hullemat, pidalitõve vaevusi.
Siin tekib huvitav paralleel: Efesose kiri ütleb, et kuri ründab meid tuliste, “põlevate nooltega”. Mis need on? Kellegi ütlemised, suhtumised, reetmised, pettumised - enamasti täis viha, süüdistust ning kättemaksutaotlust ja kurat kasvatab inimese südames neid mõtteid aina juurde, pööritab järjest rohkem. Põlevaid nooli kasutati Rooma sõjaväes selleks, et lisaks haavamisele ja mürgile, tekiks põletuse läbi põletikuprotsess ja kui inimene kohe surma ei saanud, siis suri ta hiljem tüsistustesse.
Me kõik oleme kogenud, kuidas süda hakkab täituma kibedusega, kui mingi haavamise peale jääme üleelatut kordama, süüdistust kasvatama ja ikka ja jälle sündinut oma peas läbi elama. Meie vastu tehtud eksimused põletavad julmalt. See täidab kogu me päeva, kõik suhted, mürgitab meie nägemise ja rääkimiseviisi - see on tõesti kui pidalitõbi, mis levib ja mädandab inimese viimaks tervikuna.
Usutavasti ei olnud ka preestritel kerge pidalitõvega seotud otsuseid inimestele teatavaks teha. Tol ajal ei olud ju tegu vaid halva uudisega raskest haigusest. Sellele lisaks pidi inimene pidalitõve puhul end kogukonnast (sh ka oma perest!) täielikult ja teadmata ajaks isoleerima (väljapoole leeri s 46), ta ei tohtinud hektekski unustada oma seisundit, vaid pidi ise haigena, valvel olema teiste tervise eest, elama üksi, käima eriliste räbalatega ning hüüdma “Roojane! Roojane!” - selleks et keegi talle ligi ei tuleks ning nakkus ei leviks! Milline saatus! Pole ime, et seda nimetati ka nutluseks.
Kibedusest, vihast, pettumisest või andestamatusest täidetud südamega inimesed praegu aga ei eristu kuidagi ülejäänud ühiskonnast. Nemad ei pea hüüdma: Kibestunud! Uskmatu! Sõltlane! Ohtlik! Ära tule lähedale! Nakkav! Surmav! Nad ei pea eralduma üksi ja sageli ka ei tee seda vaid vastupidi, nad otsivad kuulajaid, seltskonda. Ja nakatavad, tuhandeid kasvõi läbi meedia, sageli ise seda teadvustamata - sest põletuse valu nende sees on nii suur! Seda mürki on täis kogu meedia, seda peetakse tavaliseks ja ohutuks, aga see surmab terveid rahvaid.
Pole kahtlust, et vaimses plaanis on selline nakkus sama ohtlik kui pidalitõbi füüsiliselt. Seega paneb tänane piiblitekst meid eneselt küsima: kas kõik mu põletushaavad on ravitud? Või olen ma nakataja?
Nakatada /nakatuda võib ka uskmatusega, uhkusega, enesekesksusega, väärõpetusega, sõltuvustega, ahavtlevate ja patuste praktikatega, ebausuga -kõigega mis ei ole Jumalast või ei austa Teda. Neid “pindu” kust saada nakkust on tuhandeid. Tänasest tekstist loeme, et kui pidalitõvega kokkupuutunud materjalid, pinnad andsid selge proovi, ja kui ei aidanud enam eraldamisest või pesemisest, tuli need ära põletada, välja käristada - hävitada.
Meie ajas tähendab see otsustavat, radikaalset enese eraldamist nakatumise allikast- hukutavatest ja surmavatest praktikatest, kibedusest, uskmatusest jne lahti ütlemist, täiesti teise keskkonda minemist ning kindlasti kõige selle äraviskamist /ärapõletamist oma elust, mis veel nakkust võiks kanda. See võib mõnikord olla nii valus, et me pigem ei tee seda. Ometi ei ole teist teed. Roojane ei tohi kokku puutuda terve, puhta, pühaga. See Jumala seadus kehtib endiselt.
Aga veel rohkem kui pidalitõve kahjudest, räägib Piibel sellest, et on olemas paranemisvõimalus! Juba tänane tekst osutab, et täiesti reaalne oli ka terveneda, saada uuesti puhtaks. Vaata järele, kui mitut pidalitõbiste lugu sa tead või leiad oma Piiblist! Ja iga kord on Jumal see, kes tervendab abiotsijad, imeliselt ja jäädavalt.
Selle kommentaari autor: APÜ