Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hs 23:1-21
Kaks õde1Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
2„Inimesepoeg! Oli kaks naist, ühe ema tütred.
3Nad hoorasid Egiptuses, nad hoorasid oma noorpõlves.
Seal rudjuti nende rindu ja seal pigistati nende neitsilikke
põuesid.
4Nende nimed olid: vanem Ohola, ja tema õde Oholiba. Nad
said mu omaks ning sünnitasid poegi ja tütreid. Ja nende nimed
on vasted: Ohola on Samaaria ja Oholiba on Jeruusalemm.
5Aga Ohola murdis truudust, kuigi ta oli minu, ja ihaldas
oma armastajaid, võitlustublisid assüürlasi,
6kes olid riietatud purpurisse, asevalitsejaid ja
maavanemaid, kes kõik olid toredad noored mehed, ratsanikke, kes
ratsutasid hobuste seljas.
7Ta pakkus oma armatsemisi neile, kes kõik olid Assuri
valitud pojad; ja kõigega, mida ta himustas, kõigi nende ebajumalatega ta
rüvetas ennast.
8Ta ei jätnud ka oma hooramisi egiptlastega, sest need
olid temaga maganud ta noorpõlves, olid muljunud ta
neitsilikku põue ja olid teda üle puistanud oma armatsemisega.
9Seepärast andsin ma tema ta armastajate kätte, Assuri
poegade kätte, kelle järele ta himustas.
10Need paljastasid ta häbeme, võtsid ära ta pojad ja tütred
ning tapsid ta mõõgaga; ta jäi hirmutuseks naistele, kui ta üle
oli kohut mõistetud.
11Aga kuigi ta õde Oholiba seda nägi, oli ta oma himus
temast veelgi halvem ja tema hooramisi oli veel rohkem kui ta õe
hooramisi.
12Ta himustas Assuri poegi, asevalitsejaid ja maavanemaid,
tublisid võitlejaid, kes kandsid uhkeid riideid, ratsanikke,
kes ratsutasid hobuste seljas - kõik toredad noored mehed.
13Ja ma nägin, et ta ennast oli rüvetanud: neil mõlemal oli
ühesugune tee.
14Aga ta läks oma hooramises veelgi kaugemale; kui ta
nägi seinale maalitud mehi, kaldealaste pilte, värvitud punase
värviga,
15niudepõlled vööna puusadel, toredad mähised peas,
võitlejate välimus kõigil, sarnased Paabeli poegadega, kelle
sünnimaa on Kaldea,
16siis, olles neid silmadega näinud, hakkas ta neid himustama ja
läkitas käskjalad nende juurde Kaldeasse.
17Ja Paabeli pojad tulid tema juurde armuvoodisse ning
rüvetasid teda oma hooramisega; ja alles siis, kui ta oli ennast nendega
rüvetanud, tüdines ta neist.
18Ja kui ta tegi avalikuks oma hooramised ja paljastas oma
häbeme, siis tõmbus minu hing temast eemale, nõnda nagu mu
hing oli tõmbunud eemale tema õest.
19Aga ta rohkendas oma armatsemisi, mõeldes oma
nooruspäevile, mil ta armatses Egiptusemaal.
20Ja ta himustas nende liigmehi, kelle liha on otsekui
eeslite liha ja kelle seemnevool on otsekui täkkude seemnevool.
21Nõnda oli sul igatsus oma noorpõlve kõlvatuse järele, kui
egiptlased muljusid su põue su nooruslike rindade pärast.
Sageli on nii, et võrdpildid ja näited kõnetavad meid rohkem kui mistahes teoreetilised selgitused. Prohvetite ülesannete hulka kuulus ka sõnumite või tähelepanekute esitamine või siis etendamine. Nad kasutasid oma kõnes tihti võrdpilte, samamoodi kui Jeesus tegi seda hiljem, oma teenimistöös.
Tänases kirjakohas tuuakse meile pitlik näide kahest naisest, kes elavad kõlvatut elu. Piibel nimetab seda hooruseks. Vanas Testamendis oli sellisel sõnal kaks tähendust: esiteks tähendas see sõna otsese mõttes ebamoraalset eluviisi, mille üheks iseloomustavaks jooneks oli ühe abikaasa truudusetus teise vastu. Teiseks kasutati seda sõna usulises kontekstis, kus see tähendas, et Iisraeli rahvas oli olnud Jumala vastu truudusetu. Kui Vanas Testamendis öeldakse, et rahvas elas hooruses Jumala vastu, siis tähendas see enamasti, et rahvas oli taganenud Jumalaga tehtud lepingust. Jumalale truudust murdnud rahvas oli usust taganenud rahvas.
Hesekieli jutustuse kaks naist kirjeldavad jagunenud kuningriigi kahte kogukonda: Iisraeli ja Juudat. Kumbagi kutsuti piirkonna pealinnade, Samaaria ja Jeruusalemma järele. Põhjariik, ehk Iisarel hävis assüürlaste rünnakus 7.saj eKr. Loo jutustamise ajal elatakse 5.saj eKr ning Babüloonia ähvardab lõunapoolset riiki, Juudat (s 15). Prohvet hoiatabki Juudat viidates Iisraeli saatusele. Oholiba kui Jeruusalemma võrdkuju ei võtnud oma „õe“ saatusest õppust, vaid jätkas samas vaimus ja veelgi ohjeldamatumalt.
Kirjelduses läheb prohvet tagasi Egiptusesse, kus iisraellased oma nooruses ebajumalaid teenisid. Nimed Ohola ja Oholiba on tuletatud heebreakeelsest „ohel“ sõnast, mis tähendab telki. Oholiba tähendus on ilmselt „minu telk on temas“ ja nimi tunnistab sellest, et Jeruusalemmas asub Jumala telk ehk tempel. Ohola aga tähendab lihtsalt „tema telk“. Viide telgile aga on ühtlasi ka viide Jumala teenimisele. Kõrberännakul sai kogudusetelgist rahvale jumalateenimise keskus ja nii on telgi nime kasutamine meenutus sellest, millisesse Jumala teenimisse Iisrael rahvana algselt kutsutud oli.
Hooruse all viidatakse tekstis aga erinevaile partnerlussuhetele paganarahvastega. Need lepingud sõlmiti poliitilistel põhjustel ning osutasid, et rahvas tegelikult ei uskunud Jumala abisse vastavate probleemide lahendamisel. Nii püüdsid Jeruusalemma elanikud turvata end omaenese tarkuse varal ja pidid selles pettuma.
Võõraste rahvastega liitumine oli patt sellepärast, et tähendas ühtlasi teiste rahvaste endisest suuremat jumalate ja jumalateenistuste integreerimist rahva ellu, kes oli eraldatud teenima Ainujumalat. Prohveti sõnumi peamine mõte oligi hoiatada, et rahvas oli loobunud elavast Jumalast ning pöördunud kummardama ebajumalaid, kuid ei pidanud ise seda hoopiski ohtlikuks.
Selle kommentaari autor: APÜ