Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 6:9-20
Jeesusest kui suurest ülempreestrist9Me oleme aga veendunud, armsad, et teie puhul on lugu parem ja
pääste võimalik, kuigi me räägime nõnda.
10Sest Jumal ei ole ülekohtune, nii et ta unustaks ära teie teo
ja armastuse, mida te olete osutanud tema nimele, kui te aitasite
pühasid ja aitate veelgi.
11Me ihkame aga, et igaüks teist osutaks sedasama agarust
lootuse kinnitamiseks kuni lõpuni,
12et te ei jääks loiuks, vaid võtaksite eeskujuks neid, kes
pärivad tõotused usu ja pika meele tõttu.
13Kui Jumal Aabrahamile tõotas, siis ta vandus iseenese juures,
kuna tal ei olnud kedagi suuremat, kelle juures vanduda.
14Ta ütles: „Tõesti, õnnistades õnnistan ma sind ja rohkendades
rohkendan ma sind!”
15Ja nõnda, olles pikameelne, koges ta tõotuse täitumist.
16Inimesed vannuvad ju kellegi suurema juures, kui nad ise on, ja
vanne on neile kinnitus igasuguse vastuvaidlemise lõpetamiseks.
17Just seepärast, et Jumal tahtis tõotuse pärijaile veel
selgemini näidata oma nõu kõikumatust, kinnitas ta seda vandega,
18et kahe kõikumatu tõsiasja läbi, milles on võimatu Jumala
valelikkus, saaksime mõjuvat julgustust meie, kes oleme
rutanud kinni haarama antud lootusest,
19mis on meile nagu hinge ankur, kindel ja kinnitatud. See
ulatub vahevaiba taha sisimasse,
20kuhu Jeesus, meie eeljooksja, on läinud sisse meie heaks,
saades Melkisedeki korra järgi igavesti ülempreestriks.
Kas lapsed ka tänapäeval kinnitavad oma lubadusi vannetega mis ajavad juuksed peas püsti? Sel ajal kui mina noor oli, sai lubadust kinnitada näiteks vandega „mu oma ema surmavoodi juures“, kuigi ema sel ajal oli elus ja täie tervise juures ( s 16). Jumal teab kui närviliseks võime muutuda vaimsete asjadega kokku puutudes. Ta annab meile kinnitusi. Kuid ükski kinnitus ei saa olla tugevam kui meie kindlus Jumala enese suhtes.
Seega – kui Tema tõotas Aabrahamile tulevikku ( meie tulevikku) (1Ms 22:15-18), siis nii nagu Tema sõna ei oleks küllalt kindel, sidus Ta selle otsekui topelt vandega, vandudes kõige kõrgema ja pühama olendi nimel kogu universumis (Tema enese nimel – s 16). Selle vandega aga oli tulejoonele asetatud Jumala enese reputatsioon – sedastades, et murtud lubadus tähendab ühtlasi ka murtud ja diskrediteeritud Jumalat.
See kindel pind meie jalge all on siin kirjeldatud kui „kaks kõikumatut tõsiasja …, milles on võimatu Jumala valelikkus…“ (s 18), tema tõotus anda elu ja tema vanne. Ja Paulus kirjutab kuidas mõlemad leidsid oma täitumise, oma „jah“ Jeesuses, ning just seepärast kõlab ka meie „Aamen!“ Jumala austuseks läbi Kristuse ( 2Kr 1:20). Me võime uskuda, et Uue Testamendi tõotused on sama tugevad kui Jumala enda isiksus, pöördumatud nagu Issanda Jeesuse enese lihakssaamine, ristisurm ja ülestõusmine ( s 19,20).
Ainult taevas üksi saab anda lõplikku sisu meie lootusele siin selles maailmas. See „taevas“ aga sisaldab eneses ka Jumala lepingukohast pühendumise loodud korrale. Me ootame ka „uut taevast ja uut maad“ ( Ilm 21:1), tõotuse täitumist, mille kinnituseks on Jeesuse ihulik ülestõusmine surnuist – mis ju tegelikult oli Jumala auline „jah“ oma loodu suhtes. Vaid seetõttu saame liikuda edasi täites lootusrikkalt oma ülesandeid siin, usu kaudu osaledes Jumala plaanide täideviimises mille kaudu Tema „võtab Kristuses kokku kõik, mis on taevas ja mis on maa peal.“ ( Ef 1:10). Võime seda nimetada „kuningriigi eluviisiks“ või „usu tegudes väljendamiseks“, „radikaalseks jüngerluseks“ või lihtsalt „Kristuse imiteerimiseks“ – inimesed kes usuvad, et „Jumalal on võimatu valetada“ kui Ta tõotusi andis, toovad muutuse ükskõik kus nad on.
Selle kommentaari autor: Dennis Lennon