Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 24:1-12
Jeesuse ülestõusmine1Aga esimesel nädalapäeval, veel enne koitu läksid naised hauale, tuues kaasa lõhnarohte, mis nad olid valmis pannud.
2Ent nad leidsid kivi hauakambri eest ära veeretatud olevat.
3Ja kui nad sisse astusid, ei leidnud nad Issanda Jeesuse ihu.
4Ja sündis, et kui nad olid nõutuses selle pärast, vaata, kaks meest seisid nende juures erevalges rõivas.
5Aga kui naised hirmu tundes silmad maha lõid, ütlesid mehed neile: „Mis te otsite elavat surnute juurest?
6Teda ei ole siin, ta on üles äratatud. Tuletage meelde, mida ta teile rääkis juba Galileas,
7öeldes, et Inimese Poeg peab antama patuste inimeste kätte ja risti löödama ja kolmandal päeval üles tõusma.”
8Ja naistele tulid meelde Jeesuse sõnad.
9Ja pöördudes hauakambri juurest tagasi, kuulutasid nad kõike seda neile üheteistkümnele ja kõigile teistele.
10Aga need olid Maarja Magdaleena ja Johanna ja Maarja, Jaakobuse ema, ja muud naised koos nendega. Nad rääkisid seda apostlitele,
11ent need sõnad paistsid nende silmis otsekui tühi jutt ja nad ei uskunud naisi.
12[Peetrus aga tõusis püsti ja jooksis hauakambri juurde, ja kui ta kummargil sisse vaatas, siis nägi ta üksnes surilinu. Ja ta läks ära, endamisi imestades sündinu üle.]
Mitte keegi ei oodanud ülestõusmist, peale Jeesuse enese. Oma viimases sõnakuulelikkuse teos, andis Ta end Isa kätte usaldades, et Ta saab üles äratatud. Mitte ükski jüngritest ei mõistnud seda, isegi kui inglid neile meenutasid, et Jeesus oli seda neile ette öelnud. Naised, kes Jeesuse hauale läksid, lootisd, et saavad tavapärase matusetalituse lõpule viia - mitte kohtumist inglitega. Mehed keeldusid naisi uskumast, sest nende tunnistus ei olnud mõistuspärane. Peetrus läks siiski asja uurima. Küsimus ei olnud Jeesuse järgijate usupuuduses või arusaamises, vaid ülestõusmise radikaalsuses ja ootamatus olemuses. Jeesus oli ülestõusnud ning oli “elavate” seas (s 5). Surm oli võidetud. Süütu oli õigeks tunnistatud. Tema väited olid kõik tõesed. Tema sõnad täieslikult usaldusväärsed. Jüngrite kutsumine ei olnud lõppenud. Aga see kõik vajas nende arusaamises pärale jõudmiseks aega.
Jägnevates salmides kohtuvad jüngrid Jeesusega näost näkku. Enam ei ole neil võimalik kahelda ülestõusmise faktis, aga mis oli selle tähendus? Siinkohal on vaja peatuda mõistmaks, miks Luukas on võtnud aega selle jüngrite esialgse hirmu ja uskmatuse kogemuse kirjeldamiseks, enne kui nad hakkasid aru saama.
Ülestõusmise tähendusrikkus on sedavõrd suur ja revolutsiooniline, et isegi teades kogu Uue Testamendi tunnistust selle kohta, võime seda ikkagi liiga vähe mõista. Asi pole üksnes kinnituses, et Jeesuse ohver meie pattude eest oli tulemuslik. Ka mitte selles, et võime teenida elavat Jumalat. Või selles, et surm on võidetud ning ka meile on antud ülestõusmise tõotus.
Ülstõusmine muutis kogu maailma tuleviku. Kristuse ülestõusmise ihuga sai alguse uus loodu. See ootamatu, täiesti radikaalne sündmus, Jumala üllatav tegu inimajaloo käigus, saab lootuse aluseks ning allikaks - mistahes olukorras me ise, meie kogudus, meie ajastu ka oleks. Ülestõusnud Kristuses on lootus kõigi jaoks.
Selle kommentaari autor: Graham Cray