Johannese esimese kirja esimene peatükk rääkis sellest, et meie eluviis peaks vastama meie usutunnistusele; et peaksime õppima läbi saama kaaskristlastega ja saama küpseks, vaimulikult täiskasvanuks, mitte jääma vaimulikeks beebideks. Siin aga, alates 18. salmist, hakkab Johannes rääkima inimestest, kes ei ole vaimulikult. küpseks saanud.

Johannes alustab mainides, et nüüd on viimne aeg, mille tähiseks on see, et on tulnud palju Kristuse-vastaseid. See tähendab, et vaenlase töö on intensiivistunud. Mis või kes on Kristuse-vastane? Piibel räägib ühest isikust kui antikristusest, kes peab tulema lõpuajal. Tänases kirjakohas aga kirjeldatakse sellist isikut mitte ainsuses, vaid mitmuses. Johannes ütleb, et on tulnud “palju Kristuse-vastaseid”. 

On huvitav aa ka hirmutav, et need on inimesed, kes on lähtunud kogudusest (a 19). Nad on kunagi kuulunud kogudusse, käinud koos kristlastega, saanud osa samast sõnast, võtnud osa samast osadusest. Aga mingil hetkel ja põhjusel on nad ära läinud, lahkunud. Johannes, viidates usklike sisemisele ühtsusele ütleb, et tegelikult ei ole sellised inimesed kunagi päriselt kristlased olnud, sest kui see nii oleks, siis nad oleksid jäänud teiste usklike juurde.

Mis põhjusel need inimesed ära läksid? Kahjuks pole seda võimalik konkreetsest kirjakohast välja lugeda. Aga konteksti uurides näeme, et Johannes on eelnevalt  rääkinud inimestese, kes ei praktiseeri seda, mida nad jutlustavad. Johannes ei ilusta midagi neist rääkides. Ta ütleb karmilt, et nad ei ole armastanud kaasusklikke, vaid on vihanud oma vendi, seetõttu on hakanud käima pimeduses. 

Väikestest kõrvalekalletest võib saada tohutu laviin.

Kui tahaksime Tallinna lennujaamast lennata Chicagosse või New Yorki, ning lennuki kurss oleks vaid kaks kraadi õigest asendist möödas võiks alguses ju mõelda, et  see pole nii suur viga ega muuda midagi. Ometi - selleks ajaks, kui lennuk peaks kohale jõudma, on vahemaa algse sihtmärgi ja selle vahel, kuhu tegelikult jõutakse, juba tohutu. Väike kompromiss võib viia lennuki väga kaugele tema eesmärgist. 

Täpselt samamoodi viivad pisikesed kompromissid meid tõest järjest kaugemale ja tulemuseks võib olla täielik valeõpetus.  Tegu võib olla inimestega, kes on kunagi käinud koguduses, kuid kes mingil hetkel on hakandu tegema kompromisse. Sageli tähendab see, et nad põhimõtteliselt keelduvad muutumast. Ja siis tõmbab Jumal joone alla, öeldes nüüd on küll, siit enam edasi minna ei saa.

Sisuliselt  tähendab see, et inimene on asendanud oma esialgse usu mingisuguste valedega. Seda nimetatakse ka tagasilangemisseks. Inimene pole oma päästet kaotanud, ta on Jumala laps, ta käib Jumala koguduses, aga tegelikult on tema tagasilangemise protsess juba alanud. 

Nad võivad kõneleda veel kristlikul viisil, kuid nende süda ei ole enam ühenduses tõega, nad ei mõista enam Jumala tunnetust ega teadmist- seda mille kohta Paulus ütleb, et see tuleb võidmise kaudu Jumala Pühalt.