See psalm sobib igaühele, kes iial on olnud tõsises, eluohtlikkus olukorras - näiteks vaenlaste käes või mingis haiguses. On selge, et psalmi autor on surmale silma vaadanud (s 4) ning ahastuses hüüdnud, et Jumal säästaks tema elu (s 9-10). Koos päästega Jumalalt, tuleb temasse  suur rõõm mida laulja väljendab jõuliste ja paljudele meeldejäänud kujunditega (s 6, 12). 

Psalm on täis tohutut kergendustunnet, nagu oleks psalmist alles avastanud, et Jumal, keda ta templis on kummardanud, on see, kes tõesti ka kuuleb oma rahva palveid ja vastab neile nii nagu Ta on tõtotanud. Laulja on olnud äärmises hädas, mida ta kirjeldab sõnadega nagu “sügavus”; “vaenlased”, “surmavald”, “auk”, “nutt”, “hirm”, “põrm”, “kotiriie”, “halamine” - kuid Jumal kuulis ja ka vastas sellele meeleheitlikule appihüüdmisele. Selliseid sõnu oma häda kirjeldamisel on kasutanud peaaegu kõik inimesed läbi aegade, paljudes erinevais hädaolukordades. Lisaks nimetab psalmist  tervenemist ja haigusest ja pääsemist lähenevast surmast, kaitset vaenlaste eest ning väljatõmbamist sügavast ahastusest.

Tekib küsimus: mis viis laulja nii sügavale, otse surma piirile? Kuidas Jumal lubas sellel sündida? Vastuse leiame psalmi keskelt, otse selle südamest: “Ma mõtlesin heas põlves olles: mina ei kõigu iialgi!” (s 7). See on uhkus, mis rajab oma kindluse inimesele enesele ja mitte Jumalale. Ja see tuleb meie südamesse nii lihtsalt -sageli siis, kui kõik läheb hästi. Ometi on see kindel viis sattuda hädasse, just nii nagu Taavet oma elus avastas. Piibel õpetab, et Jumal oma armastuses valib mõnikord karistuse või kannatuse, et meid päästa. Seda Jumala armu koges ka Taavet, kui Jumal ta läbi kannatuse päästis uhkuse käest.

Juutide pühakirja tarkuseraamatud on täis hoiatusi uhkuse eest: “Õel oma ülbuses hoopleb: „Tema kättemaksu ei tule! Jumalat ei ole!” ( Õel oma uhkuses ei otsi teda; tema mõtteis ei ole ruumi Jumalale) (Ps 10:4); “Uhkus on enne langust ja kõrkus enne komistust.” (Õp 16:18)