Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Andekssaamise rõõm

Pühapäev, 10. Oktoober 2021

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 32

Pattude andekssaamisest
1Taaveti õpetuslaul.
Õnnis on see,
kelle üleastumine on andeks antud,
kelle patt on kinni kaetud.
2Õnnis on inimene,
kellele Issand pahategu ei arvesta
ja kelle vaimus ei ole kavalust.
3
Kui ma vaikisin,
nõrkesid mu luud-liikmed
mu päevasest oigamisest.
4Sest päevad ja ööd
oli su käsi raskesti mu peal;
mu üdi on ära kuivanud
nagu suvekuumuses. Sela.
5Oma patu ma andsin sulle teada
ja oma pahategu ma ei katnud kinni;
ma ütlesin: „Ma tunnistan Issandale
oma üleastumised.”
Siis andsid sina mu patu süüteo andeks.
Sela.
6
Sellepärast palugu sind kõik vagad
sel ajal, kui sa oled leitav;
tõepoolest, suurte vete tulv
ei ulatu nende ligi.
7Sina oled mulle peidupaigaks,
sa hoiad mind õnnetuse eest;
sa ümbritsed mind pääsemise hõiskamisega.
Sela.
8
Sina ütled: „Ma teen su targaks
ja õpetan sulle teed,
mida sul tuleb käia,
ma annan sulle nõu
oma silmaga sind juhtides.”
9Ärge olge nagu hobused,
nagu muulad ilma aruta;
neid tuleb suuliste ja valjastega
taltsaks teha,
muidu nad ei tule su ligi.
10Õelal on palju valu,
aga kes loodab Issanda peale,
seda ümbritseb heldus.
11Rõõmutsege Issandas
ja ilutsege, te õiged!
Ja hõisake kõik,
kes olete õiglased südamelt!

“Kes on nii halastaja Jumal kui Sina? Kelle arm on nii rikkalik ja ilma hinnata?” (Samuel Davies, 1723–61)

Enesemõistmise algus on tunda oma patusust. Meie ajastul ei peeta pattu enam tõsiseks asjaks. Mittekristlase jaoks puudub sel isegi kontseptsioon. Kahetseme asju mis kahjustavad meie isiklikke või ühiskondlikke huve, kuid neid ei peeta patuks selle sõna sisulises mõistes, mis tähendab püha Jumala seadmiste rikkumist (Rm 3:23). 

Isegi kristlased on kaasa tõmmatud taolisesse ajastu vaimsusesse. Meie põhimõtteliselt õige rõhuasteus Jumala armastusele ning halastusele, võib samas tekitada tunde, et andestust on võimalik alati saada - mis on tõsi - kuid ühtlasi võib nõrgeneda arusaamine sellest, mida sisuliselt tähendab püha Jumala vastu eksimine. 

Taavetil taolisi illusioone ei olnud. Patt oli tõsine asi ning see tekitas Jumala ja tema vahele barjääri, millega möödapääsmatult tuli tegeleda (Ps 51:12). Süütunne oli nii tohutu, et see rõhus teda raskelt - tundetasandil aga ka lausa füüsiliselt (s 3,4). Tänapäeval vaadataks taolist süütunnet ebatervislikuna ning ebastabiilsusena, ometi on see loomulik tagajärg sisemisele äratundmisele, et meie teod on eraldanud meid Elu allikast ning edasine tee viib järjest suuremasse nõtrusesse, valusse ning viimselt surma.

Eluallika juurde tagasitulek on aga hoopis teistsugune (s 5). Suutmatus mõista patu tegelikku mõju ja meelevalda omab veel üht, palju tumedamat külge - me kaotame teadmise andekssaamise õnnistusest. Kergendustunne, aktsepteerimise kogemus, imeline kogemus armust - kõik see on ära võetud. 

Kord aga taastatud, kogeme jumalikku kinnitust (s 8 - kus Jumal kõneleb) selle kohta, et kui usaldame oma teed täiesti Jumala kätte leiame, et Ta juhib meid kindlalt ning eksimatult õigel teel. Ja see, nagu psalmist märgib - on tõeline tarkus. Koos taolise andestuse tundmisega mis juhib meid järjest sügavamasse Jumala muutumatu armastuse kogemisse, tuleb sisemine rõõm, mida ei saa kustutada ( s11).

 
Kas miski on sinu ja Jumala vahel tänasel päeval? Midagi, mis takistab ja millega tuleks tegeleda? Kui nii, siis toimi nagu öeldakse 5.salmis.

Selle kommentaari autor: John Grayston