Loe läbi alltoodud kirjakoht: 5Ms 3:12-29
Suguharud, kes jäävad ida poole Jordanit12Selle maa me võtsime tol korral oma valdusesse; maa, alates Aroerist, mis on Arnoni jõe ääres, ja poole Gileadi mäestikust ning selle linnad andsin ma ruubenlastele ja gaadlastele.
13Ja ülejäänud Gileadi ja kogu Baasani, Oogi kuningriigi, andsin ma Manasse poolele suguharule, kogu Argobi piirkonna; kogu seda Baasanit hüütakse refalaste maaks.
14Jair, Manasse poeg, võttis kogu Argobi piirkonna gesurlaste ja maakatlaste piirini ja nimetas selle osa Baasanit oma nime järgi „Jairi telklaagriteks”, nagu see on tänapäevani.
15Ja Maakirile ma andsin Gileadi.
16Ja ruubenlastele ja gaadlastele ma andsin Gileadist kuni Arnoni jõeni, jõe keskjooksuni - see on piiriks, ja kuni Jabboki jõeni, ammonlaste piirini,
17ja lausikmaa ja Jordani ja piirkonna Kinneretist kuni lausikmaa mereni, Soolamereni allpool Pisgaa järsakut päikesetõusu pool.
18Ja ma käskisin tol korral teid, öeldes: „Issand, teie Jumal, on andnud teile pärandiks selle maa. Minge, kõik vahvad mehed, relvastatult oma vendade Iisraeli laste ees!
19Ainult teie naised ja lapsed ning karjad - ma tean, et teil on palju loomi - jäägu linnadesse, mis ma teile olen andnud,
20kuni Issand annab rahu teie vendadele, nõnda nagu teilegi, ja nemadki on vallutanud maa, mille Issand, teie Jumal, annab neile teisel pool Jordanit. Siis pöördugu igaüks tagasi oma maaomandile, mille ma teile olen andnud.”
21Ja ma käskisin tol korral Joosuat, öeldes: „Sinu silmad on näinud kõike, mis Issand, teie Jumal, on teinud nende kahe kuningaga: nõnda teeb Issand iga kuningriigiga, millest sa läbi lähed.
22Ärge kartke neid, sest Issand, teie Jumal, sõdib ise teie eest!”
Mooses ei pääse Kaananimaale23Ja ma anusin tol korral Issandat, öeldes:
24„Issand Jumal! Sina oled oma sulasele hakanud näitama oma suurust ja oma vägevat kätt. Kas on jumalat taevas või maa peal, kes suudaks teha sinu tegusid ja vägitöid?
25Lase mind ometi minna ja näha seda head maad, mis on teisel pool Jordanit, teisel pool seda ilusat mäestikku ja Liibanoni!”
26Aga Issand vihastus mu peale teie pärast ega kuulnud mind. Ja Issand ütles mulle: „Küllalt sulle! Ära enam räägi mulle sellest asjast!
27Mine üles Pisgaa tippu ja tõsta oma silmad lääne ja põhja ja lõuna ja ida poole ja vaata silmaga, sest üle selle Jordani sina ei lähe.
28Ja anna Joosuale käsk ja kinnita teda, sest tema läheb üle selle rahva ees ja tema annab neile pärisosaks maa, mida sa näed!”
29Ja me jäime orgu Beet-Peori kohale.
Maa jagamise kohustus langes vallutuste järgselt põhiliselt Joosuale, jaotamine ise aga algas juba siin. Kui jaotatud maad aga hakati reaalselt asustama, tekkisid esimesed seosed suguvõsade ja kindlate territooriumite vahel. Neile, kes oma maa olid juba nn kätte saanud - oli Moosesel eriline sõnum (s 18-20)
Kõik mehed nendest suguharudest ei tohtinud veel oma maale jääda, vaid pidid võitlust jätkama, koos ülejäänud Iisraeliga. Nii kaua kui kogu Iisralile antud maa vallutamise ülesanne polnud täidetud, tuli ka neil oma vendade kõrval võidelda. Jumala rahva liikmeil pole kunagi luba isekalt vaid enda huvides toimida, vaid prioriteediks on Jumala plaan ja rahva olukord tervikuna. See on “vennaks” olemise tõeline tähendus. “Minge… oma vendade ees!” (s 18), oli Moosese korraldus.
Kogu vallutuse eesmärk aga ei olnud üksnes territoriaalne, vaid see oli suurem: viia Jumala valitud rahvas tervikuna hingamisse (s 20). Nii kaua tuli sõdida, “kuni Issand annab rahu “ kõikidele vendadele. Rahu tähendas rahulikku elu maal, mille viljakus täitis kõik inimeste vajadused.
Iisraeli ajaloost näeme, et mitte kõik vennad ei täitnud seda, oma vendadega koos võitlemise ülesannet lõpuni.
Kui kaua oleme meie valmis seisma oma venna või õe kõrval? Paljud on ilmselt tundnud kiusatust leevendada hädasolija olukorda kiire, ühekordse palve või piiblisalmiga ja siis lahkuda. Jumal ootab, et võitleksime üksteise kõrval lõpuni - kuni kõik on saanud hingamisse.
Teksti viimases osas näeme Moosest, kes täielikus usalduses ja alandlikkuses palub Jumalalt veel üks kord - täita ta südame igatsus, tema elu ja võitluste eesmärk ning lubada tal astuda Tõotatud Maale (s 25) “näha seda head maad”. Kui enamikus Moosese jutustuses on tähelepanu rahval tervikuna, siis siin näidatakse meile hetkeks, mida tundis ja koges Iisraeli rahva juht ise, inimesena.
Moosese palve on julge ja alandlik ning täis usku, et Jumalal on kõik võimalik. Tema usk põhineb Jumalaga kogetul kõigi rännuaastate vältel ja ta on veendnud, et Jumalal ei ole miski võimatu. Ka mitte oma meelt muuta karistuse osas. Jumal aga arvab teisiti. Moosese enda sõnul - Jumal vihastus. Ometi - annab Ta Moosesele täpse juhise, kust Mooses siiski saab näha maad, mida ta süda on igatsenud kõik need aastakümned. Vaid siin ja 5Ms 1 peatükis, mainib Mooses korraks, et see karistus tuli talle rahva süü tõttu, “teie pärast” (s 26). Rohkem ta sellest ei räägi.
Jumal oma tarkuses teadis, et selles uues faasis, vajas rahvas uut ja teistsugust juhti. Moosese ülesanne oli täidetud ning ta pidi teatepulga üle andma Joosuale - käsuna ja Joosuat kinnitades. See oli suur hind, mida Mooses isiklikult pidi maksma Jumala plaani teostajana selle rahva ees käies, ning me ei kujuta ette, mis võis seal lõpus tema hinges toimuda. Aga vaatmata sellel, kui valus võis mahajäämine teisele poole Jordanit Moosesele olla, usaldas ja kuuletus ta Jumalale ka seekord.
Selle kommentaari autor: APÜ