Loe läbi alltoodud kirjakoht: Rm 9:6-18
Iisraeli valikust6Aga see pole nõnda, et Jumala sõna oleks läinud tühja. Ei ole ju need kõik, kes pärinevad Iisraelist, veel Iisrael,
7ega ole kõik Aabrahami lapsed sellepärast, et nad on tema järglased, vaid on öeldud: „Sinu sugu loetakse Iisakist.”
8See tähendab: mitte lihased lapsed ei ole Jumala lapsed, vaid tema sooks arvatakse tõotuse lapsed.
9Sest see on tõotusesõna: „Ma tulen tagasi sellesama aastaaja paiku, ja Saaral on siis poeg.”
10Ent mitte ainult temaga, vaid ka Rebekaga oli sama lugu, kui ta jäi lapseootele meie esiisast Iisakist,
11sest kui kaksikud veel ei olnud sündinud ega teinud midagi head ega halba, siis - et valikule põhinev Jumala kavatsus jääks püsima
12mitte tegude, vaid kutsuja pärast - öeldi talle: „Suurem orjab vähemat”,
13nagu on kirjutatud: „Jaakobit ma armastasin, Eesavit aga vihkasin.”
14Mis me siis ütleme? Kas Jumala juures on ebaõiglust? Mitte sugugi!
15Ta ju ütleb Moosesele: „Ma halastan, kellele ma halastan, ja heidan armu, kellele ma heidan armu.”
16Nõnda siis ei sõltu see inimese tahtest ega pingutusest, vaid Jumalast, kes halastab.
17Ütleb ju Pühakiri vaarao kohta: „Just selleks olen ma sind üles äratanud, et sinu juures näidata oma väge, ja et minu nime kuulutataks kogu maal.”
18Niisiis, ta halastab, kellele tahab, ning kalgistab, keda tahab.
Rooma kirja 8. ja 9. peatüki vahel on märkimisväärne tooni muutus. Jumala armastuse täielikust turvalisusest liigub Paulus korraga ahastusse oma rahvuskaaslaste pärast. Samast reaalsusest lähtuv isiklik trauma põimub teoloogilise kriisiga.
Kuigi nii Jeruusalemmas kui Rooma impeeriumis oli palju juudi rahvusest kristlasi, ei olnud valdav osa juutidest Jeesust vastu võtnud Messia ega Päästjana. Ja teoloogilise kriisi tekitabki küsimus, kas see tähendab, et Jumala sõna oli kuidagi läbi kukkunud? (s.6)
Ei, otsustab Paulus - Jumala sõna ei ole, ei saa “tühja minna”. Probleem on milleski muus.
Paulus on juba kirjeldanud juutide lugu alates Aadamast, Mooseseni ja sealt Kristuseni. See oli tema rahva pärand, sest kui keegi üldse sai kuuluda Jumala perekonda, siis olid need juudid - Jumala enese loodud ja kutsutud rahvas. Kõik Piibli tõotused olid antud eelkõige neile ja nende kaudu. Tavaline juudi arusaam oligi: Me oleme Aabrahami lapsed ja seepärast on Jumal pühendanud end (kogu) Iisraeli päästmisele.”
Stopp. “Mitte tingimata!” - ütleb Paulus, ütles ka Ristija Johannes ja Jeesus.
Jumal tegi vahet ka oma rahva siseselt: Iisaki ja Ismaeli vahel ja ainult Iisakist sai lepingu osaline. Jumal tegi vahet Jaakobi ja Eesavi vahel (s 10-13) ja ainult Jaakobist sai tõotuse laps. Pauluse mõte on, et Jumal teeb ikka sama asja Iisraelis, aga ilmneb, et mitte kõik juudid (Abrahami füüsilised järeltulijad) ei saa tingimata kätte tõotust.
Otsustavaks osutub hoopis inimese suhtumine Jumala poolt antud tõotusse (eelkõige Messia osas) - selle uskumine, usaldamine ja vastuvõtmine.
Rahva suhtumise halbade näidetena toob Paulus esile Iisraeli kuldvasika kummardamise - peaaegu kohe peale lepingu sõlmimist (2Ms 32), mis viis Jumala soovini terve rahvas ära hävitada. Kuid Mooses anus Jumalat rahva pärast ja Jumal tõotas halastada: aga mitte tühja valimatu halastusega. Pigem “karmi” halastusega, mida Ta oli juba osutanud vaaraole (s 17-18), hoides vaaraot elus selleks (2Ms 9:15-17), et vabastades Iisraeli Egiptusest saaks Jumal ilmutada oma suurust ja väge ning teha oma nimi kuulsaks kogu maal. Paulus vihjab selgelt, et mõned Iisraelist, peavad tunda saama sellist halastust, sest nad on tehtud kõvaks nagu vaarao (Rm11:7).
Jumal oma suveräänsuses on otsustanud ja valinud nii, et tõotus on kaalukam kui rahvuslik identiteet. See on kooskõlas Jumala kavatsustega ja kellelgi teisel ei ole siin sõnaõigust. “Tema sooks arvatakse tõotuse lapsed”, selgitab Paulus (s 8), tuues näited Saara ja Rebeka lapsed. Paulus selgitab ka Jumala põhimõtet sellise valiku taga: kuna Jumal on suveräänne, siis on oluline, et Tema “valikule põhinev….. kavatsus jääks püsima” (s 11). Seega: Jumal valib suveräänselt, keda Ta tahab, pidades silmas, et Tema kavatsused läheksid täide. Oluline on see, kes on Kutsuja ( s16).
Aga kutsujast ning valiku tegijast (Jumalast) rääkides puhul rõhutab Paulus eelkõige Jumala halastavat loomust, kuigi õigust ise valida, kellele Ta halastab.
Üheksas peatükk keskendub ka isiklikule traumale ning meile näidatakse siin Pauluse kui evangelisti südant. Ta ütleb: “Mul on suur kurbus ja südamel lakkamatu valu”…. (Rm 9:2), Samamoodi kui Mooses enne (vt 2Ms 32:32), on ka Paulus valmis ise kandma kaotust, kui seeläbi võiks pääseda tema rahvas ( Rm 9:2-6). Võime öelda, et seesama 8. peatükis väljendatud armastus põhjustab 9. peatükis tajutava ahastusepalve. Paulus tõdeb, et vaid need, kes vastu võtavad tõotuse - saavad olla ka Jumala lapsed. Ning ta on valmis andma kõik, et juudid Jumala tõotatud Messiat tunnistama hakkaksid.
Selle kommentaari autor: APÜ