Your word is a lamp for my feet, a light on my path.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Sõna elab

Sunday, 12. October 2014

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 119:161-176

Jumala sõna ülistus
161Vürstid kiusavad mind taga põhjuseta, aga minu süda tunneb hirmu sinu sõna ees.
162Ma rõõmutsen su ütlusest nagu see, kes leiab palju saaki.
163Ma vihkan valet ja see on mu meelest jäle, ent sinu Seadust ma armastan.
164Seitse korda päevas ma kiidan sind su õiguse seaduste eest.
165Sinu Seaduse armastajail on suur rahu ja nad ei komista.
166Ma ootan päästet sinult, Issand, ja teen su käske mööda.
167Mu hing hoiab su tunnistusi ja ma armastan neid väga.
168Ma pean su korraldusi ja su tunnistusi, sest kõik mu teed on sinu ees.
169Jõudku mu halamine su palge ette, Issand! Anna mulle arusaamist oma sõna mööda!
170Tulgu mu anumine su palge ette, päästa mind oma ütlust mööda!
171Mu huuled lasku hoovata kiitust, sest sa õpetad mulle oma määrusi!
172Mu keel kuulutagu sinu ütlusi, sest kõik su käsud on õigus!
173Olgu su käsi mind aitamas, sest ma olen valinud su korraldused!
174Ma igatsen päästet sinult, Issand, ja sinu Seadus on mu rõõm.
175Elagu mu hing, et ta sind kiidaks, ja su seadused aidaku mind!
176Ma olen eksinud nagu kadunud lammas. Otsi oma sulast, sest ma ei unusta su käske!

“Ja pilvest kostis hääl: „See on mu armas Poeg, teda kuulake!”  (Mk 7:9)

Jõudes selle laulu viimasesse osasse, on psalmist põhjalikult,”alephist” “tawni” ( Ast -Ü’ni),  uurinud mida sisaldab eneses Jumala Sõnale pühendumine. Ta on esile tõstnud selle rikkalikku spketrit - käskudest tõotusteni: kirjutatud tekst on täis lugusid mis meid õpetavad, aga esitavad ka väljakutseid. Terve psalmi vaevanõudev kujundamine on tegelikult olnud üksainus suur Jumala Sõnale pühendumise tegu, kuid mitte mingil juhul ei saa seda nimetada piibli kummardamiseks. Meid ei ole kutstutud kummardama Pühakirja kirjutatud sõna viisil, mis veidigi vähendaks meie austust Jumala vastu. Ka tänase lõigu igas salmis on viide sellele, et Jumala Sõna on see mis ühendab meid elava Jumala ligiolu ning toimimisega.

Viis kuidas juutide Pühakiri tunnustab, ilma Jumalat ennast kuidagi pisendamata, Jumala Sõna tähistamist, aitas varakristlastel kasvada arusaamises et Jeesus oli jumalik, Jumala Poeg. “Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal” kirjutas Johannes (Jh 1:1) Selles väljaütlemises ei olnud midagi liiga julget, enne kui ta lisas: “Ja sõna sai lihaks ja elsa meie keskel” (Jh 1:14).

Ja nii on igati sobiv, et selle psalmi viimased lõigud on enamjaolt palvevormis. Meil on võimalus psalmistiga kaasa palvetada ning me jääme ülistama ja palvetama ja laulma Jumalast olgu varahommikuses hämaruses või seitse korda päevas (s164). Ja selline kiitusega alustamine juhib meid meenutama kui sõltuvad oleme Jumalast, kes meie päevil on kõnelenud läbi oma Poja (Hb1:1-2). Me vajame jätkuvalt, igal päeval “päästet”, sele eri vormides -olevikus ja tulevikus samamoodi kui vajasime minevikus, ning siit tuleb ka viimaste salmide realism: me jääme nendeks, kes lähevad eksiteele, nagu lambad ja vajame jätkuvalt karjast, kes meid tagasi tooks.

 
Kui oled täna minemas kogudusse Jumalat kummardama, millise tänuohvri võtad kaasa Jumalale?

Selle kommentaari autor: Vera Sinton