Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jeremija 44:1-19
Jeremija manitsus juutidele Egiptuses1Sõna, mis Jeremijale tuli kõigi juutide kohta, kes elasid Egiptusemaal, kes elasid Migdolis, Tahpanheesis, Noofis ja Patrosemaal; ta ütles:
2"Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Te olete näinud kõike seda õnnetust, mille ma lasksin tulla Jeruusalemmale ja kõigile Juuda linnadele; ja vaata, need on tänapäevani varemeis ja ükski ei ela neis
3nende pahategude pärast, mis nad tegid minu pahandamiseks, minnes suitsutama ja teenima teisi jumalaid, keda nad ei tundnud, ei nemad, ei teie ega teie vanemad.
4Ma läkitasin küll teie juurde kõik oma sulased prohvetid, läkitasin lakkamatult, öeldes: Ärge ometi tehke seda jõledust, mida ma vihkan!
5Aga nemad ei kuulanud ega pööranud kõrva, et nad oleksid pöördunud oma kurjusest ega oleks suitsutanud teistele jumalatele.
6Seepärast valati välja mu raev ja viha ja see põles Juuda linnades ja Jeruusalemma tänavail ja need muutusid neiks õudseiks varemeiks, nagu need tänapäeval on.
7Ja nüüd ütleb Issand, vägede Jumal, Iisraeli Jumal, nõnda: Miks valmistate iseendile selle suure õnnetuse, hävitades oma mehed ja naised, lapsed ja imikud Juudast, ilma endile jääkigi järele jätmata,
8pahandades mind oma kätetööga, suitsutades teistele jumalatele Egiptusemaal, kuhu te olete tulnud võõraina elama, hävitades endid sellega ning saades sajatuseks ja teotuseks kõigi maa rahvaste seas?
9Kas te olete unustanud oma vanemate pahateod, Juuda kuningate pahateod, omaenese pahateod ja oma naiste pahateod, mis nad tegid Juudamaal ja Jeruusalemma tänavail?
10Nad ei ole murdunud tänapäevani ja nad ei karda ega käi minu Seaduse ja mu määruste järgi, mis ma olen andnud teile ja teie vanemaile.
11Seepärast ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal, nõnda: Vaata, ma pööran oma palge teie vastu õnnetuseks ja kogu Juuda hävitamiseks.
12Ja ma võtan Juuda jäägi, kes pöörasid oma näod Egiptusemaa poole, et seal võõraina elada, ja nad kõik hukkuvad; Egiptusemaal nad langevad mõõga ja nälja läbi; nad hukkuvad pisemast suuremani, nad surevad mõõga ja nälja läbi ning saavad sajatuseks, hirmutuseks, needuseks ja teotuseks.
13Ja ma karistan neid, kes elavad Egiptusemaal, nõnda nagu ma karistasin Jeruusalemma mõõga, nälja ja katkuga.
14Ja Juuda jäägist, kes tulid Egiptusemaale võõraina elama, ei jää järele põgenikke ega pääsenuid, et pöörduda tagasi Juudamaale, kuhu nende hing igatseb minna jälle elama; sest nad ei pöördu tagasi, peale mõne päästetu."15Aga kõik mehed, kes teadsid, et nende naised olid suitsutanud teistele jumalatele, ja kõik naised, kes seal seisid suure koguna, ja kõik rahvas, kes elas Egiptusemaal Patroses, kostsid Jeremijale, öeldes:
16"Sõna, mis sa meile oled rääkinud Issanda nimel, ei võta me sinult kuulda,
17vaid me teeme teoks iga sõna, mis on tulnud meie eneste suust, suitsutame Taevakuningannale ja valame temale joogiohvreid, nõnda nagu me oleme teinud, meie ja meie vanemad, meie kuningad ja meie vürstid Juuda linnades ja Jeruusalemma tänavail; siis oli meil leiba külluses ja hea põli, ja me ei näinud õnnetust.
18Aga sellest peale, kui me lakkasime suitsutamast Taevakuningannale ja valamast temale joogiohvreid, on meil olnud puudus kõigest ja me oleme hukkunud mõõga ja nälja läbi.
19Ja kui me suitsutame Taevakuningannale ja valame temale joogiohvreid, kas me siis vastu oma meeste tahtmist valmistame temale ohvrileibu, tema kuju taolisi, ja valame temale joogiohvreid?"
Esiteks, nad kisti kaasa egiptlaste ebajumalateenistusega.
Kas ei ole aga tähelepanuväärne, et juudid, keda sunniviisil oli viidud Paabelisse, ei läinud kaasa sealse ebajumalateenistusega, vaid vastupidi, Jumala armu läbi võõrutati ja hoiti neid sellest. Meenutame kas või Taanieli ja tema kolme kaaslase lugu.
Need juudid aga, kes vabatahtlikult lahkusid kodumaalt ja läksid Egiptusse, libisesid kaasa sealsete kommetega. Taevakuninganna, keda nad teenisid, oli Aðera e Aðtarte, vilistite, siidonlaste ja foiniiklaste ebajumal, keda peeti Baali abikaasaks. Tema teenimine toimus ebamoraalsuse ja orgiate kujul. Juudid olid olnud selle ebajumalateenimisega seotud juba enne oma maa vallutamist. Naised teenisid Aðerat oma meeste teadmisel, mehed aitasid naistel ohvreid valmistada. Nüüd oli rahvas Egiptuses teadlikult pöördunud selle teenistuse poole.
Teine, sama tähelepanuväärne fakt on see, et selles peatükis on toodud Jeremija viimased sõnumid oma rahvale.
Järgnevates peatükkides on küll esitatud ettekuulutusi mitmete naaberrahvaste, nagu egiptlaste, vilistite, moablaste, ammonlaste, edomlaste jne kohta, mitte aga enam oma rahva kohta. Jeremija surma kohta ei ole andmeid. Ühe versiooni kohaselt visati ta Egiptuses kividega surnuks, teise järgi viis Nebukadnetsar ta Egiptust rünnates kaasa Paabelisse, kus ta suri.
Jeremija jääb meie ette kui südamevalu ja pisarate prohvet, kelle jõud ja usaldus on ainult Jumalas (3:22-26).
Kelle või mille peale paneb oma lootuse täna eesti rahvas?
Selle kommentaari autor: Udo Veevo