Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Hesekieli 20:32-49

Esmaspäev, 9. August 2004

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hesekieli 20:32-49

Issand kohtleb armulikult oma taganenud rahvast
32Ja see, mis teile on meelde tulnud, ei sünni iialgi, see, mis te ütlete: "Olgem paganate sarnased, muude maade suguvõsade sarnased, teenides puud ja kivi!"
33Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jumal, tahan ma teid tõepoolest valitseda vägeva käe ja väljasirutatud käsivarrega ning väljavalatud tulise vihaga.
34Ja ma toon teid ära rahvaste seast ja kogun teid maadest, kuhu teid on pillutatud, vägeva käe ja väljasirutatud käsivarrega ning tulise vihaga.
35Ja ma viin teid rahvaste kõrbe ning käin seal teiega kohut pale palge vastu.
36Nii nagu ma käisin kohut teie vanematega Egiptuse kõrbes, nõnda ma käin kohut teiega, ütleb Issand Jumal.
37Ma lasen teid läbi käia vitsa alt ja viin teid lepingusidemesse.
38Ma eraldan teie seast vastupanijad ja minu vastu ülesastujad: ma toon nad välja maalt, kus nad asuvad, aga Iisraeli maale nad ei tule; ja te saate tunda, et mina olen Issand.39Aga teie, Iisraeli sugu, nõnda ütleb Issand Jumal: Minge ja teenige igaüks oma ebajumalaid; aga pärast seda te tõepoolest kuulate mind ega teota enam mu püha nime oma ohvriandide ja ebajumalatega.
40Sest minu pühal mäel, Iisraeli kõrgel mäel, ütleb Issand Jumal, teenib mind kogu Iisraeli sugu, kõik seal maal; seal on mul neist hea meel ja seal ma nõuan teie tõstelõive ja teie uudseande koos kõigi teie pühade andidega.
41Otsekui meeldivast lõhnast, nõnda on mul hea meel teist, kui ma viin teid ära rahvaste seast ja kogun teid maadest, kuhu teid on pillutatud; ja ma näitan ennast pühana teie juures paganate silme ees.
42Ja te saate tunda, et mina olen Issand, kui ma toon teid Iisraeli pinnale, maale, mille pärast ma oma käe vandudes üles tõstsin, et ma annan selle teie vanemaile.
43Ja seal te peate mõtlema oma teede ja kõigi oma tegude peale, millega te endid olete rüvetanud; siis te tunnete iseeneste ees tülgastust kõigi oma kuritegude pärast, mis te olete teinud.
44Ja te saate tunda, et mina olen Issand, kui ma teiega nõnda talitan oma nime pärast, aga mitte teie halbade eluviiside ja hukatuslike tegude kohaselt, oh Iisraeli sugu, ütleb Issand Jumal."

Mitmed on ütelnud: „Jumal on mu maha jätnud, sellepärast läheb mu elu allamäge!“ <br>Tegelikult on asi vastupidi: Jumal ei jäta meid maha, vaid meie jätame Jumala maha.

Tihti ei räägita kristlusest kui usust, vaid kui traditsioonist. Abisaamiseks ei pöörduta mitte Jumala, vaid sensitiivide poole, keerutatakse pendlit ja loetakse horoskoope. Tegeldes kasvõi ühega nimetatuist, pole põhjust enam imestada Jumala abi puudumise üle.
Paljudele on omane ka soov olla kellegi sarnane, kuuluda teatud seltskonda, olla aktsepteeritud - isegi oma usust või väärtushinnangutest taganemise hinnaga.

Näib, et umbes samamoodi mõtlesid Paabeli vangistuses olevad juudid, öeldes: „Olgem paganate sarnased, muude maade suguvõsade sarnased, teenides puud ja kivi.“
Kuid Issand ei lase ennast pilgata. Iisraellased, kes ei olnud tahtnud teda kuulata, pidid kogema, et sõnakuulmatusel on tagajärjed. Jumal otsustas eraldada oma rahva seast vastupanijad ning rahvast karistada. Samas otsustas Jumal aga anda neile ka uue võimaluse, öeldes, et laseb neid läbi käia vitsa alt ja viib nad lepingusidemesse.
„Mida armsam laps, seda valusam vits“ on tuntud kõnekäänd. Jumala kohus ei ole kättemaks truudusetule rahvale, vaid soov panna inimene mõistma, et ta käib vale rada.
Valusa vitsana mõjubki oma väärmõtetest teadasaamine. Ja võib-olla osalt ka selle valu pärast tahtsid juudid paganarahvaste kombed üle võtta. Siis ei ole vaja mõelda oma süüle Jumala ees ega seda kahetseda.
Kuid oma patu mittetunnistamine ei tee seda olematuks. Ja kui pole tunnistamist, pole ka tervenemist. Oma tegudega silmitsiseismise valu on vajalik, sest see paneb meid oma tegude üle järele mõtlema, kutsub meeleparandusele ning viib andestuseni.

Jumal tahab andestada - nii oma nime kui piiritu armastuse tõttu. Tõeline armastus aga pole kunagi ühepoolne. Kui Jumal on meid nii palju armastanud, siis peaks see ka kuidagi meie tegudes ja mõtlemises peegelduma. Võlgneme talle omapoolse austuse ja armastuse.

Selle kommentaari autor: Helika Gustavson