Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Kaks õde

Teisipäev, 18. Jaanuar 2005

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hesekieli 23:1-21

Kaks õde
1Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
2"Inimesepoeg! Oli kaks naist, ühe ema tütred.
3Nad hoorasid Egiptuses, nad hoorasid oma noorpõlves. Seal rudjuti nende rindu ja seal pigistati nende neitsilikke põuesid.
4Nende nimed olid: vanem Ohola, ja tema õde Oholiba. Nad said mu omaks ning sünnitasid poegi ja tütreid. Ja nende nimed on vasted: Ohola on Samaaria ja Oholiba on Jeruusalemm.5Aga Ohola murdis truudust, kuigi ta oli minu, ja ihaldas oma armastajaid, võitlustublisid assüürlasi,
6kes olid riietatud purpurisse, asevalitsejaid ja maavanemaid, kes kõik olid toredad noored mehed, ratsanikke, kes ratsutasid hobuste seljas.
7Ta pakkus oma armatsemisi neile, kes kõik olid Assuri valitud pojad; ja kõigega, mida ta himustas, kõigi nende ebajumalatega ta rüvetas ennast.
8Ta ei jätnud ka oma hooramisi egiptlastega, sest need olid temaga maganud ta noorpõlves, olid muljunud ta neitsilikku põue ja olid teda üle puistanud oma armatsemisega.
9Seepärast andsin ma tema ta armastajate kätte, Assuri poegade kätte, kelle järele ta himustas.
10Need paljastasid ta häbeme, võtsid ära ta pojad ja tütred ning tapsid ta mõõgaga; ta jäi hirmutuseks naistele, kui ta üle oli kohut mõistetud.11Aga kuigi ta õde Oholiba seda nägi, oli ta oma himus temast veelgi halvem ja tema hooramisi oli veel rohkem kui ta õe hooramisi.
12Ta himustas Assuri poegi, asevalitsejaid ja maavanemaid, tublisid võitlejaid, kes kandsid uhkeid riideid, ratsanikke, kes ratsutasid hobuste seljas - kõik toredad noored mehed.
13Ja ma nägin, et ta ennast oli rüvetanud: neil mõlemal oli ühesugune tee.
14Aga ta läks oma hooramises veelgi kaugemale; kui ta nägi seinale maalitud mehi, kaldealaste pilte, värvitud punase värviga,
15niudepõlled vööna puusadel, toredad mähised peas, võitlejate välimus kõigil, sarnased Paabeli poegadega, kelle sünnimaa on Kaldea,
16siis, olles neid silmadega näinud, hakkas ta neid himustama ja läkitas käskjalad nende juurde Kaldeasse.
17Ja Paabeli pojad tulid tema juurde armuvoodisse ning rüvetasid teda oma hooramisega; ja alles siis, kui ta oli ennast nendega rüvetanud, tüdines ta neist.
18Ja kui ta tegi avalikuks oma hooramised ja paljastas oma häbeme, siis tõmbus minu hing temast eemale, nõnda nagu mu hing oli tõmbunud eemale tema õest.
19Aga ta rohkendas oma armatsemisi, mõeldes oma nooruspäevile, mil ta armatses Egiptusemaal.
20Ja ta himustas nende liigmehi, kelle liha on otsekui eeslite liha ja kelle seemnevool on otsekui täkkude seemnevool.

Inimesel on väga raske õppida isegi oma kõige lähemate vigadest.

23. peatükk on lähedalt seotud 16. peatükiga, kus käsitleti Jeruusalemma jumalavastasust. Ohola on Samaaria võrdkuju, kes oma pattude tõttu viidi assüürlaste poolt vangi enne Juudat. Oholiba kui Jeruusalemma võrdkuju ei võtnud oma „õe“ saatusest õppust, vaid jätkas samas vaimus ja veelgi taltunumalt.
Kirjeldus algab Egiptusest, kus iisraellased oma nooruses ebajumalaid teenisid. Nimed Ohola ja Oholiba on tuletatud heebreakeelsest „ohel“ sõnast, mis tähendab telki. Oholiba tähendus on ilmselt „minu telk on temas“ ja nimi tunnistab sellest, et Jeruusalemmas asub Jumala telk ehk tempel. Ohola aga tähendab lihtsalt „tema telk“. Viide telgile aga on ühtlasi ka viide Jumala teenimisele. Kõrberännakul sai kogudusetelgist rahvale jumalateenimise keskus ja nii on telgi nime kasutamine meenutus sellest, millisesse Jumala teenimisse Iisrael rahvana algselt kutsutud oli.
Hooruse all viidatakse tekstis aga erinevaile partnerlussuhetele paganarahvastega. Need lepingud sõlmiti poliitilistel põhjustel ning osutasid, et rahvas tegelikult ei uskunud Jumala abisse vastavate probleemide lahendamisel. Nii püüdsid Jeruusalemma elanikud turvata end omaenese tarkuse varal ja pidid selles pettuma.
Võõraste rahvastega liitumine tähendas ühtlasi teiste rahavaste endisest suuremat jumalate ja jumalateenistuste segunemist Ainujumalast valitud rahva ellu.

Sõprus maailmaga tähendab alati vaenu Jumala vastu ning sellega mängimine ei too rõõmu.

Selle kommentaari autor: Jukka Norvanto