Järgnevalt nähakse juba sündmust, kus Issand, kelle teed on ette valmistatud, tuleb ootamatult oma templi juurde. Ta tuleb justkui varas öösel, mil tema tulemist ei osatagi oodata. Kuigi teda on südamest igatsetud ja oodatud, siiski on see saabumine oodatud. Ja see, mida Issand järgnevalt tegema asub, kas see üldse ka meeldib rahvale. Prohveti küsimus on: “Kes suudab taluda Tema tuleku päeva ja kes jääb püsima Tema ilmudes? Mis hakkab juhtuma siis, kui Issand tuleb oma templisse?” Need olid põhjendatud küsimused prohveti poolt, sest ta nägi, milline oli rahvas, millises kõlbelises ja moraalses madalseisus oldi.

Malakiat on kutsutud templi prohvetiks, sest ta oma kuulutuses on sellele väga suure rõhu suunanud. Prohvet tundis suurt muret rahva usulise olukorra pärast ja seda eriti preestrite osas, kes ei olnud kohusetruud. Selliselt pidi tulema kohtunik, kes lööb korra majja. Markuse evangeeliumi 11. peatüki 15. salmist võime lugeda: “Ja nad tulid Jeruusalemma. Ja Jeesus läks pühakotta ja hakkas välja ajama neid, kes pühakojas müüsid ja otsid ning lükkas kummuli rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate pingid ega lubanud, et keegi kannaks asju läbi pühakoja. Ja ta õpetas ja kõneles neile: “Eks on kirjutatud, et minu koda hüütagu palvekojaks kõigile rahvastele.”” Malakia kuulutus täitus Jeesuses, kellele keegi ei suutnud vastus seista, kui ta läks templi ja lõi seal korra majja. Jeesus ütles välja tõe ja manitses rahvast. Muidugi me ei tea, kui kauaks oli Jeesuse sellisel tegutsemisel mõju templis toimunud ärile, kuid Jumala tahe oli selgelt välja öeldud. Puhastumist ja meeleparandust oli ja on vaja, et saada Jumalale meelepäraseks. Jumal ootab seda, et me oleksime ausad nii inimeste kui Jumala ees, et me kohtleksime kaasinimest õiglaselt, väljendades selliselt ligimesearmastust, mis on meelepärane Jumalale. Jumala suhtes õiglane olemine väljendub selles, kui inimene täidab Tema tahtmist. Malakia päevil oli paljude muude asjade kõrval unarusse jäänud ka kümnise toomine. Kümnisega kaeti templiteenistuse ja Jumalateenistuse vajadused, kuid rahvas oli jätnud siin oma osa tegemata. Kümme protsenti kuulus Jumalale. Oma sissetulekust tuli see osa Jumalale tagasi anda, aga me näeme, et seda ei tehtud korralikult. Jumal peab sellist käitumist röövimiseks.
Kümnisetoomine ei ole tänapäeval kuhugi kadunud. Jumala rahvana on meil võimalus siin olla ustav, tuua see osa Jumalale ja selliselt Teda ustavalt teenida. Jumal on hea Jumal ja Ta soovib inimest õnnistada. Selle juures aga Ta tahab ka seda, et inimene omalt poolt ennast panustab.