“Valgus” on piiblis üks võimsamaid ja dramaatilisemaid võrdpilte. Päris algusest peale, kui “valgus sai” (1 Ms 1:3), kuni uue Jeruusalemma igavese valguseni (Ilm 22:5), kannab valgus turvalisuse, juhtimise, kaitse ja ilmutuse võrdkuju. Selles peatükis annab Jeesus oma teise selge “Mina olen” ütluse, kuulutades, et Tema on maailma valgus (s. 12). See sõnum on piisavalt tugev, et solvata kirjatundjaid, kes sõna alusel ootasid valgust nagu oli tõotanud Jesaja (Js 9:1) ja kes olid juba ette ära otsustanud, et Galileast ei saa küll midagi head tulla (7:52).
Jeesus valis selle sõnumi esitamiseks hoolikalt asukohta, rääkides templi aardekirstu juures. Selles kohas põles pidevalt tuli, meenutamaks Jumala juhtimist tulesamba näol oma rahva ees kõrbes (2Ms 13:21). Variserid on kannatamatud, et kummutada tema provokatiivset väidet. Nemad pidasid Jeesust ohtlikuks valetajaks! Variserid tahavad Tema sõnu tühjaks teha , viidates kirjutatud seadusele, kuid Jeesus ajab nad hämmingusse, seletades, et Tema ainsaks tunnistajaks on Jumal, Tema Isa. Segaduses küsitlevad nad Teda Isa kohta, võimetuna nägema Tema sõnade võrratut tõde. Asja iroonia on, et ehkki maailma valgus seisis nende ees peegeldades sügavaid tõdesid, ei suuda nad Teda näha ega mõista. Samas ei olnud nad oma süüdimõistvas kohtuotsuses piisavalt kindlad, et ta kinni võtta kuni Ta seisis nende kohtualluvuse piirkonnas, mõista Ta süüdi valetamises ja panna karistust kandma kui valeõpetaja (s. 20). Jumal kontrollis olukorda ka siin, kui neil ainult oleks olnud silmi seda näha.
Jeesus, maailma valgus, pakkus ja pakub sedasama, mida tulesammas omal ajal. Ta teeb endast meie kaitse tagatise ja meie juhatuse läbi elupimeduse. Ta pakub meile suunda, valgust ja ilmutust.