Kas märkad kuidas 9. peatükk lõpeb täiesti vastupidise väitega kui algas? Kõigepealt arvavad jüngrid, et pimeda mehe puudes põhjus tema vanemate tehtud pattudes. Jeesus tühistab sedalaadi arutluse tervedades pimeda mehe näidates, et patus on hoopis variserid süüdi, kasvõi selles, et hoidmaks põikpäiselt kinni traditsioonilistest põhimõtetest, keelduvad nad tunnustamast sündinud fakti. Nad oleks nagu kinni jäänud süsteemi, mis ei luba neil kunagi näha end eksijatena. Ka meil tuleb olla teadlikud selle ohu suhtes. Variseride kombel “ oma teadmist” rõhutades muudame abisaamise peaaegu võimatuks, sest vaid neil kes on teadlikud oma pimedusest, vaajdustest ja patususest on võimalik vastu võtta tervenemise ja andestuse.
Ja nii sisaldab ka evangelikaalses õppeasutuses õpetamine ( nagu mina teen) teatud ohtu: üritame õpetada ning kaitsta seda, mida peame tõeseks, kuid seda meelespidades, et alandlikkus on väärtus mida tuleb jätkuvalt enesele paluda.
Variseridega teravas kontrastis näeme tervendatud meest, kes näeb selgelt, kes Jeesus on: mitte lihtsalt prohvet, isegi mitte erakordne tervendaja, vaid Inimese Poeg ( s 35) , Issand ( s 38). kes on väärt vastu võtma austust. Mees näeb nüüd tõesti selgelt nii ihulikult kui vaimulikult. – mitte üks,vaid kaks imet on sündinud. Ta usub ja on üks paljudest Johannese evenageeliumis, kes julgeb teha selle otsustava sammu, mida Johannes soovitab kõikidel teha ( Jh 20:31).
Kogu lugu aga viitab taas kord lahknemisele mis kaasneb Jeesuse tulemisega. Mõned reageerivad astudes valgusele ligemale järgnedes tõe juhtimisele ega hooli neist, kelle kohus oleks olnud tõde ära tunda, kuid kes seda maha suruda püüavad. Teised aga mõistatkase hukka, sest nad keelduvad valguse juurde tulemast ja selle asemel hoiavad põikpäiselt kinni valgusest mille arvavad enestel olevat. See on tõsine hoiatus.