Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mi 7:1-10
Iisraeli kõlbeline laostumine1Häda mulle, sest mu käsi käib nagu pärast puuvilja korjamist, nagu pärast viinamarjalõikuse järelnoppimist: ühtegi kobarat ei ole süüa, ühtegi varajast viigimarja, mida mu hing ihaldab.
2Vaga on kadunud maalt ja õiget ei ole inimeste seas; kõik varitsevad verd, püüavad üksteist võrguga.
3Nende käed on valmis kurjaks: vürst nõuab, kohtumõistja mõistab kohut meelehea eest ja suurnik räägib oma hinge himustamise järgi; ja seda nad keerutavad.
4Parim neist on nagu kibuvits, ausaim nagu okkaline aed. Sinu vahimeeste päev, su karistus tuleb. Nüüd satuvad nad segadusse.
5Ärge uskuge ligimest, ärge lootke sõbra peale! Hoia oma suu uksi selle eest, kes su kaisus magab!
6Sest poeg põlgab isa, tütar tõuseb ema vastu, minia ämma vastu: inimese vaenlasteks on ta oma kodakondsed.
7Aga mina vaatan Issanda poole, mina ootan oma pääste Jumalat: küll mu Jumal kuuleb mind.Jeruusalemma lootus8Ära rõõmusta minu pärast, mu vaenlane! Kui ma langen, siis ma tõusen üles; kui ma istun pimeduses, siis on Issand mulle valguseks.
9Ma tahan taluda Issanda viha, sest tema vastu olen ma pattu teinud, kuni ta seletab mu riiuasja ja teeb mulle õigust. Tema toob mind valgusesse, ma saan näha tema õiglust.
10Siis mu vaenlane näeb ja häbi katab seda, kes mulle ütleb: "Kus on Issand, su Jumal?" Mu silmad saavad kahjurõõmsalt näha, et nüüd tallatakse teda nagu tänavapori.
Jumal teab, milline on kellegi osa. Kellele on rohkem antud, sellelt ka rohkem nõutakse. Kõigepealt nõutakse aga seda, et me ei unustaks oma ligimest ( s7).
Ei ole õige ka see, kui loovutad selle, mis sulle enesele enam ei kõlba. Kui ootad, et Jumal annaks sulle hea osa, pead sellise andma ka endast viletsamale, sest ükskord päritakse sinu käest aru ( Mt 25:31-46). Paraku hoolitakse sellest vähe ( s 2,3). Karistus selle eest võib näida ülekohtusena, sest kõik ei ole ju samapalju kurja teinud. Ometi on sageli ka ”ausaim nagu okkaline aed...” ( s 4).
Kus on ligimesearmastus ( s 5,6)? Kui me ka kõigis pettume, jääb ometi üks kelle poole võime täis usaldust pöörduda ( s7). Ka siis kui olen langenud, kui kõik mu ees ja ka hinges on pime ( s 8), ei ole Jumal mind maha jätnud. Ka oma õiglases vihas patu pärast mida oleme teinud, ei hülga Jumal meid, kui me tahame taluda Jumala viha, kuni Ta halastab meie peale, tuues meid patutundmisele ( s 9).
Jumala halastuses saab ilmsiks Tema aulisus ja õiglus. Häbiga peab taganema hingevaenlane, kes tahab meid hävitada, öeldes, et Jumala ei ole või et Ta ei hooli minust.
Selle kommentaari autor: Juta Siirak