Loe läbi alltoodud kirjakoht: Tn 9:1-19
Taanieli palve oma rahva pärast1Daarjavese, Ahasverose poja, kes oli meedlaste soost ja oli saanud kaldealaste kuningriigi kuningaks, esimesel aastal,
2tema valitsemise esimesel aastal panin mina, Taaniel, raamatuis tähele aastate arvu, mis prohvet Jeremijale tulnud Issanda sõna järgi pidi täide minema Jeruusalemma varemeisoleku kohta - seitsekümmend aastat.
3Ja ma pöörasin oma näo Issanda Jumala poole, otsides teda palve ja anumistega, paastudes, kotiriides ja tuhas.4Ma palusin Issandat, oma Jumalat, tunnistasin ja ütlesin: "Oh Issand, sina oled suur ja kardetav Jumal, kes peab lepingut ja osutab heldust neile, kes teda armastavad ja tema käske peavad.
5Me oleme pattu teinud ja eksinud, oleme olnud ülekohtused ja oleme hakanud vastu, oleme taganenud su käskudest ja seadustest,
6me pole kuulanud su sulaseid prohveteid, kes sinu nimel kõnelesid meie kuningaile, vürstidele, vanemaile ja kogu maa rahvale.
7Sinul, Issand, on õigus, aga meil on häbi silmis, nõnda nagu tänapäeval on Juuda meestel ja Jeruusalemma elanikel ja kogu Iisraelil, kes on ligidal ja kaugel kõigis maades, kuhu sa nad oled pillutanud truudusetuse pärast, mida nad sinule osutasid.
8Issand! Meil on häbi silmis, meie kuningail, meie vürstidel ja meie vanemail, et me oleme sinu vastu pattu teinud.
9Issandal, meie Jumalal, on halastus ja andeksand, kuigi me oleme hakanud temale vastu
10ega ole kuulanud Issanda, oma Jumala häält, et oleksime käinud tema õpetuste järgi, mis ta pani meie ette oma sulaste prohvetite läbi,
11vaid kogu Iisrael on astunud üle su Seadusest ja on taganenud sellest, võtmata kuulda su häält. Seepärast on meie peale valatud see vanne, mille ta on vandunud, mis Jumala sulase Moosese Seaduses on kirja pandud. Sest me oleme tema vastu pattu teinud.
12Ja tema on tõeks teinud oma sõnad, mis ta meie ja meie valitsejate kohta, kes meie üle valitsesid, on rääkinud, saates meile nii suure õnnetuse, mille sarnast ei ole sündinud kogu taeva all, nagu see on sündinud Jeruusalemmas.
13Nõnda nagu Moosese Seaduses on kirjutatud, nõnda tuli kogu see õnnetus meie peale. Aga me ei ole Issanda, oma Jumala palet mitte leevendanud, et oleksime pöördunud oma süütegudest ja tähele pannud sinu tõde.
14Seepärast oli Issand valvas ja tõi selle õnnetuse meie peale; sest Issand, meie Jumal, on õiglane kõigis oma tegudes, mis ta teeb. Meie aga ei ole kuulanud tema häält.15Ja nüüd, Issand, meie Jumal, kes sa oled oma rahva Egiptusemaalt ära toonud oma vägeva käega ja oled teinud enesele nime, nagu see tänapäeval on: meie oleme pattu teinud ja õelad olnud.
16Issand, kõigi su õiglaste tegude pärast pöördugu ometi su viha ja raev su linnalt Jeruusalemmalt, su pühalt mäelt! Sest meie pattude ja meie vanemate süütegude pärast on Jeruusalemm ja sinu rahvas saanud teotusealuseks kõikidele meie naabritele.
17Ja nüüd, meie Jumal, kuule oma sulase palvet ja anumisi, ja lase oma pale paista oma hävitatud pühamu peale Issanda pärast!
18Pööra, mu Jumal, oma kõrv ja kuule, ava oma silmad ja vaata meie hävingut ja linna, millele on pandud sinu nimi, sest me ei heida oma anumisi su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid sinu suure halastuse pärast!
19Issand, kuule, Issand, anna andeks, Issand, pane tähele ja tee see teoks iseenese pärast; mu Jumal, ära viivita! Sest su linnale ja su rahvale on pandud sinu nimi."
Kui elad usus, et on olemas jumalikust allikast inspireeritud pühakiri, on täiesti loomulik pöörduda selle poole keset kimbatuses olemist, et leida lohutust, juhatust ja selgust. Kui Taaniel seda tegi ning leidis tõotuse Paabeli vangipõlve lõpu kohta (Jr 25:12), siis ei rahuldunud ta mitte ainult selle kättesaamise taotlemisega Jumalalt, vaid tuli Jumala ette sügavalt meeltparandava, oma rahva patte tunnistava palvega.
Selle põhjuseks oli tõenäoliselt 3Mo 26:40 – mis kutsub üles just sellisele patukahetsusele, kui rahvas on vangipõlves. Taaniel järgib ‘Jumala kogu tahtmist’ (Ap 20:27), mitte ei aja lihtsalt näpuga järge ühe tõotuse alusel. Ta palve on täis teoloogiat. Ta oli teadlik sellest, et esitab oma palve ‘suurele ja kardetavale’ Jumalale, aga ka sellele, ‘kes peab oma armastuse lepingut’, kuna Ta on Jumal, kes igatseb inimestega isiklikku suhet.
Jumalat kirjeldatakse siin kui ustavat armastuses (s 4), õiglast (s 7), halastavat ja andeksandvat (s 9). Õnnetus, mis Iisraeli oli tabanud, on kinnituseks Jumala õiglusest ja ustavusest, kuna see on täpselt see, mis oli lubatud neile, kes rikuvad Jumala lepingut (s 11–14). Iisraelil oli hädasti vaja andestust. Taaniel loetleb muserdava nimekirja süüdistustest rahva üleastumiste kirjeldamiseks salmides 7–11, näidates üles ülimat teadlikkust inimloomuse ebamoraalsusest: truudusetu, patune, mässav, sõnakuulmatu, üleastuv, ära pöörudv, õiglusest keelduv...
Taaniel palub armu tuginedes Jumala loomuse tundmisele. Ta appelleerib ‘Jumala suurele halastusele’ (s 18). Mainides ‘Jumala õiglaseid tegusid’, viitab Taaniel Jumala tegudele alates Iisraeli Egiptuses välja viimisest, et rajada oma õiglane tahe siin maa peal. See juhib ta palve Jumala reputatsioonini (s 19). Lepingu läbi on Jumal sidunud oma nime Iisraeliga. Selleks, et rahvad võiksid Jumalat respekteerida – tuleks Iisrael taastada, mitte hüljata.
Selle kommentaari autor: E. Lucas