Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Tähelepanuväärne sõda

Kolmapäev, 25. Jaanuar 2012

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Sk 9:1-17

Iisraeli naaberrahvaid karistatakse
1Ennustus:
Issanda sõna on Hadrakimaal ja tema hingamispaik on Damaskus, sest Issand hoiab oma silma inimeste peal nagu kõigil Iisraeli suguharudel,

2ka Hamatil, mis on Damaskuse piiril, ka Tüürosel ja Siidonil, kuigi need on väga targad.
3Tüüros on ehitanud enese kindluseks, ta on kuhjanud kokku hõbedat nagu põrmu ja kulda nagu tänavapori.
4Vaata, Issand teeb ta vaeseks, paiskab ta müüri merre ja laseb tal tules hävida.
5Askelon näeb seda ja kardab, ka Assa, ja väriseb väga; samuti Ekron, sest ta lootus muutub häbiks. Assast hukkub kuningas ja Askelonis ei elata enam.
6Asdodis hakkavad elama võõrad ja ma kaotan vilistite kõrkuse.
7Ma kõrvaldan ta suust vere ja ta hammaste vahelt jäledused: temastki jääb jääk meie Jumalale, temastki saab nagu üks Juuda pealik, ja Ekron on võrreldav jebuuslastega.
8Ma löön leeri üles oma koja kaitseks, minejate ja tulijate pärast, et rõhuja ei tuleks enam neile kallale, sest nüüd ma olen seda näinud oma silmaga.
Siioni tulevane kuningas
9Ole väga rõõmus, Siioni tütar, hõiska, Jeruusalemma tütar! Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja. Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas.
10Mina hävitan Efraimist sõjavankrid ja sõjaratsud Jeruusalemmast, sõjaammudki hävitatakse. Ja tema kuulutab rahvaile rahu ning valitseb merest mereni, Frati jõest ilmamaa ääreni.
Siioni vangid vabastatakse
11Ja sulle: Sinu lepinguvere pärast ma vabastan su vangid august, kus pole vett.
12Pöörduge tagasi turvapaika, lootusrikkad vangid, sest ma kuulutan täna: Ma tahan sulle kahekordselt tasuda!
13Sest ma vinnastan enesele Juuda nagu ammu, panen Efraimi nooleks peale. Ja ma õhutan su pojad, Siion, sinu poegade kallale, Jaavan. Ma teen sind kangelase mõõga sarnaseks.
14Siis ilmub Issand nende kohale ja tema nool läheb välja nagu välk; ja Issand Jumal puhub sarve ning tuleb lõunatormides.
15Vägede Issand kaitseb neid, tema lingukivid purevad liha, joovad verd nagu veini ja täituvad otsekui piserdusnõu, otsekui altari nurgad.
16Ja Issand, nende Jumal, aitab neid sel päeval nagu oma rahva karja; sest otsekui laubaehte kivid peavad nad sätendama tema maal.
17Tõesti, kui hea ja ilus see on! Vili kosutab noori mehi ja viinamarjamahl neidusid.

Täna Jumalat tema plaanide eest sinu elus ja kogu maailmas. Palu, et ta võiks kinnitada su usku nende täielikku teostumisse.

Jumala sõna on ligi ka seal, kus seda veel ei tunta: “Issanda sõna on Hadrakimaal
ja tema hingamispaik on Damaskus...” Kristlastel ei tule Jumalat oma õlgadel kanda kaugetesse maadesse- kogu maa kuulub Issandale, ka jumalatute ja Jumalast mitte teadvate elupaigad. Ja Jumalal on imelised viisid oma plaanide täideviimiseks.

Ajaloost teame, et suurriigid kasutavad jätkuvalt jõudu ning vägivalda oma eesmärkide saavutamiseks - on see siis piiride laiendamine või mõjuvõimu kasvatamine. Sakarja üheksas peatükk räägib kahelaadsest sõjapidamisest. Peatükk algab vägivaldse sõjapidamise kirjeldamisega.
Nii kohutav kui inimeste julmus ka on, jääb Jumal ka ajaloo Jumalaks, kes meie viha pöörab oma eesmärkide teenistusse. Miks aga inimeste viha nii hirmsaid tegejärgi toob on väga suur küsimus. Kurja, mis ikka ja jälle inimeste keskel mõistmatult suure meelevalla saab, ei oska me ära seletada, kuid see musredab meid. Kui aga kõigele vaatamata jaksame maailma kohutavuse keskel ikkagi otsida ja oodata armulist Jumalat, võime näha saada teistsuguseid sõdijaid.
Viimse võidu kuningas ei ratsuta sõjaratsul, vaid ta hävitab sõjaratsud ratsutades ise rahuhobusel, vähenõudlikul tööloomal - eeslil. Tema sõjariistad on alandlikkus ja rahu. Rahu, andeksandmise ja lepituse sõjamees peab läbi minema kannatustest, kuid ta saab võidu - õigena ja võidukana. Millal tuleb see aeg, mille kohta öeldakse: “Kui kauniks ja imeliseks on saanud maa!” (s 17).

Kogu maa kuulub Issandale!

Selle kommentaari autor: Pekka Hiltunen