Loe läbi alltoodud kirjakoht: Sk 11:4-17
Halvad karjased4Nõnda ütleb Issand, mu Jumal: "Karjata tapalambaid,
5keda nende ostjad tapavad, tundmata end süüdlastena, ja kelle müüjad ütlevad: "Kiidetud olgu Issand, et ma olen saanud rikkaks!" - ja kellele nende karjased ei anna armu.
6Sest mina ei anna enam armu maa elanikele, ütleb Issand. Vaata, ma lasen iga inimese sattuda tema karjase ja kuninga kätte ja need hävitavad maa, aga mina ei päästa kedagi nende käest."
7Nõnda ma siis karjatasin tapalambaid lambakaupmeestele ja võtsin enesele kaks keppi: ühte ma nimetasin Lahkuseks ja teist ma nimetasin Ühenduseks; ja ma karjatasin lambaid.
8Aga ma kõrvaldasin ühe kuu jooksul kolm karjast; siis tüdis mu hing neist ja minagi olin neile vastumeelt.
9Ja ma ütlesin: "Mina ei taha teid karjatada! Kes sureb, see surgu, kes hukkub, see hukkugu, ja järelejääjad söögu üksteise liha!"
10Ja ma võtsin oma kepi Lahkuse ning murdsin selle katki, tühistades oma lepingu, mille ma olin teinud kõigi rahvastega.
11See tühistus selsamal päeval ja lambakaupmehed, kes panid mind tähele, mõistsid, et see oli Issanda sõna.
12Siis ma ütlesin neile: "Kui see teie silmis hea on, siis andke mu palk; aga kui mitte, siis laske olla!" - ja nad vaagisid mu palga: kolmkümmend hõbeseeklit.
13Ja Issand ütles mulle: "Viska see potissepale!" See suurepärane hind, millega nad mind olid hinnanud! Ja ma võtsin need kolmkümmend hõbeseeklit ja viskasin potissepale Issanda kojas.
14Siis ma murdsin katki oma teise kepi, Ühenduse, et tühistada vendlust Juuda ja Iisraeli vahel.15Siis ütles Issand mulle: "Võta enesele veel kord meeletu karjase varustus!
16Sest vaata, ma lasen tõusta maale ühe karjase: ta ei tunne puudust hukkunust, ta ei otsi kadunut, ta ei ravi haavatut, ta ei hoolitse terve eest, aga ta sööb lihavate liha ja rebib ära nende sõrad.
17Häda nurjatule karjasele, kes jätab lambad maha! Mõõk temale käsivarde ja paremasse silma! Ta käsivars kuivagu hoopis ja ta parem silm kustugu koguni!"
Tänast peatükki läbib karjaseteema, ning peatüki lõpus antakse prohvetile ülesandeks lavastada “kirikunäidend” kahest karjasest - heast ja halvast. Näidendi sisu pole samas lihtne mõista, vaid pigem tekitab see küsimusi juurde, kui vastab neile. Mõned viited aga kattuvad hämmastava täpsusega Jeesuse kannatusteega: Jeesuski müüdi 30 hõberaha eest; Juudas visaks need templisse, ja nende eest osteti potissepa põld ( Mt 27:3-10).
Kui palverändur peale pikka rännakut Jeruusalemma saabus, ostsid paljud ohvrilooma kohapealt, selleasemel et koos loomadega rännata. Sellepärast õitses ka loomamüüjate äri templi juures. Äris eneses aga õitsesid omakasu tagaajamine ning otsene petmine, ja sedavõrd valdavalt, et Jeesus ei saanud sellest omal ajal mööda vaadata ( Mt 21:12,13).
Sakarja poolt esitatud karjased on kaupmeeste allahankijad. Salmides 15-17 visandatud karjased on halvad, sest on hoolimatud ning omakasupüüdlikud.
Mida aga öelda salmide 4-14 karjase kohta? Tal saab ju kõrini oma tööst, sedavõrd, et ta loobub sellest, ning viimaks murrab katki ka tähendusrikaste nimedega karjasekepid. Osalt on see võrdpilt Iisraelist, kes hülgas oma Hea Karjase Jeesuse. Selle järel on juutide ajalugu olnud täis nii julmi ja raskeid katsumusi - et neid tõesti võib võrrelda tapalammastega, kelledest keegi ei hooli. Ilma Jeesuseta ei ole armu ega lepitust.
Ka usklikud juhid on inimesed ning altid samasugustele inimlikele kiusatustele kui need keda nad juhivad. Jeesuse kolm kõrbekiusatust on meie kõikide kiusatused: kiusatus hoolitseda isekalt vaid oma vajaduste eest; kiusatus saada nähtavaks, võimule ja rikkaks. Õige juhi ja karjase suhtumise leiame aga kasvõi 23.pslamist: see on karjane, kes tunneb oma lambaid ning nende vajadusi - ja teenib neid.
Kui Kristuses ilmunud Jumala armastus ei ole juhtimise keskmes, võib sellest tulla tavaline maapealne tõmbelmine; usklik juhtimine võib muutuda pelgaks inimeste võimumängudeks. Ja siis on tähelepanu keskmes erinevad võimuvõtted, manipulatsioonid ning võidu maksimeerimine - kuid kõige selle keskel võib juhtuda nii nagu Sakarja aja kaupmeestele või Jeesuse aja Juudas Iskariotile - Jeesuse ja Jumala Sõna väärtus kukub, sest seda mõõdetakse inimlike mõõdikutega.
On vaja meeles pidada meie inimlike võimete (astja) ja Jumala ligiolu ( astja sisu) tohutu suurt erinevust: “See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi
oleks Jumala oma ja ei midagi meist!” (2Kr 4:7).
Selle kommentaari autor: APÜ