Loe läbi alltoodud kirjakoht: 3Ms 22:17-33
Ohvriandide pühadus17Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
18"Räägi Aaroni ja ta poegade ja kõigi Iisraeli lastega ning ütle neile: Kui keegi Iisraeli soost või Iisraelis olevaist võõraist toob oma ohvrianni, mõne tõotus- või mõne vabatahtliku ohvri, mida nad tahavad tuua Issandale põletusohvriks,
19siis olete meelepärased, kui selleks on veatu isaloom veistest, lammastest või kitsedest;
20ühtegi, kellel on viga küljes, te ei tohi ohverdada, sest see ei tee teid meelepäraseks!
21Kui keegi ohverdab Issandale tänuohvri erilise tõotuse pärast või vabatahtlikult veistest või lammastest ja kitsedest, siis olgu selleks veatu loom, et see oleks meelepärane; tal ei tohi olla küljes ühtegi viga:
22pimedat või murtud liikmega või vermetega või tatitõbist või kärnast ehk korbalist te ei tohi tuua Issandale ega panna altarile tuleohvriks Issandale.
23Härja või lamba liigse või kasina liikmega võid küll ohverdada vabatahtlikuks ohvriks, kuid tõotusohvrina see ei ole meelepärane.
24Pigistamise, tagumise, rebimise või lõikamise teel kohitsetud looma ärge ohverdage Issandale; oma maal te ei tohi seda teha!
25Ka võõra käest te ei tohi oma Jumala leivana ohverdada mitte midagi niisugust, sest need on rikutud, neil on viga küljes, need ei tee teid meelepäraseks!"26Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
27"Kui sünnib härgvasikas või lamba- või kitsetall, siis olgu ta oma ema all seitse päeva; aga kaheksandast päevast alates on ta Issandale meelepäraseks tuleohvrianniks.
28Veist ja lammast ärge tapke samal päeval koos ta vasika või tallega!
29Kui te ohverdate Issandale kiitusohvrit, siis ohverdage nõnda, et saaksite meelepäraseks!
30Seda söödagu selsamal päeval, sellest te ei tohi midagi üle jätta hommikuks! Mina olen Issand!
31Pidage siis minu käske ja tehke nende järgi! Mina olen Issand!
32Ja ärge teotage minu püha nime, ma tahan olla pühitsetud Iisraeli laste seas! Mina olen Issand, kes teid pühitseb,
33kes tõi teid ära Egiptusemaalt, et olla teile Jumalaks! Mina olen Issand!"
Ohvritoomise eesmärgiks oli saada Jumalaga lähedamasse ühendusse. Preestrite ülesandeks oli vastu võtte rahva poolt toodud ohvrid. Preester pidi talitama veatult, samas tähelepanelikult jälgima, et ta kuidagi ise ei rikuks rituaalset puhtust. Kusagil ei ole nõuet, et preester oleks kogu aeg pidanud olema rituaalselt puhas, kuid ta pidi tagama isikliku puhtuse igaks vaimulikuks teenimiseks. Sellest pidi saama talle eluviis.
Ohvrid pidid olema täiesti veatud, Jumalale tuli tuua parim. Vaid vabatahtlikuks ohvriks kõlbas ka veaga ohvroloom. Vabatahtlik ohver aga kirjeldab inimese kiitust Jumalale - ja see on alati puudulik, sest on toodud puuduliku ja patuse inimese poolt.
Prohvet Malakia toob hiljem teravalt päevavalgele preestrite kombe tuua Jumalale ohvriks pimedaid ja haigeid loomi. Selliseid, keda ei oleks juletud pakkuda isegi maapealsetele kuningatele (Mal 1:8-9).
Kogu puhaste ja ebapuhaste loomade eritlemine peegeldab Iisraeli seisundit teiste rahvaste keskel, aga ka jaotust rahva siseselt. Iisrael oli jaotatud tavaliseks rahvaks ja preestriteks, samamoodi jagati ka loomad nendeks, kes söödi niisama ja nendeks, keda kõlbas tuua ohvriks. Võime näha parallele järgmiselt: preestrid/ohvriloomad; ülejäänu rahvas /muud loomad; paganad/ vigadega loomad. Ja nii nagu puuded inimese juures ei lubanud tal teenida preestriametis, nii ei tohtinud ka ohvriloomade seas olla vigadega loomi.
Uues Testamendis on kõik need eristavad vaheseinad kaotatud. Kristuses pole enam mingit vahet juudi ja pagana vahel, vaid on üks rahvas, kes on lepitatud Jumalaga. Veelgi enam - et Kristus täitis oma ihus ka preestrite ohvritoomise funktsiooni, ei ole nüüd vaja ka taolist eraldatud preestriteenistust nagu oli Iisraelis. Kõiki Jumala rahva liikmeid Kristuses nimetatakse pühaks pressterkonnaks ja kõikidel on Kristuse vere tõttu võimalik juurdepääs Jumala ette. See kutse kehtib eriti ka pimedate, jalutute jt puuetega inimeste suhtes, isegi eunuhhidele kinnitatakse, et nende toodud ohvrid võetakse vastu (Js 56:3-8).
Kõrgendatud nõudmised on aga esitatud neile, kes Uue Testamendi koguduses on õpetamisametis (1Tm 3:1-13; Tt1:5-9). Ka Vanas Testamendis kuulus õpetamine ühe ülesandena preestrite kohustuste hulka. Nii kõlab nende peatükkide kaja veel ka Uue Testamendi lehekülgedel.
Selle kommentaari autor: APÜ